Märkamatu iluravi

mugav vedrustus, nägus ja vaikne sõitjateruum ruumikus, segane keskkonsooli nupuloogika

Uuendatud Peugeot 407 on müüdud juba mõnda aega, kuid tänavapildis see silma ei hakka. Mitte seepärast, et neid üldse kaubaks ei lähe, vaid seetõttu, et uuemat mudelit suudab vanast eristada vaid kogenud Peugeot-spetsialisti silm.

Suurte keskklassi autode hulgas on viimase aasta jooksul toimunud tõsine võidujooks: uued efektsed mudelid nagu Ford Mondeo, Citroën C5, Mazda6, Honda Accord, Škoda Superb jne teevad ostjaile valiku raskeks ja jätavad vanemad konkurendid varju. Seda arvestades oli Peugeot’l viimane aeg oma 407 juures värskenduskuur läbi viia.

Piirduti siiski vähesega, muudatused on visuaalset laadi ning kiidusõnad ja etteheited, mida sai autole esitada neli aastat tagasi, kehtivad ka nüüd. Peamised erinevused vana autoga on järgnevad: teistmoodi iluvõre, kaitserauad ja tagatuled, sõitjateruumis rohkem kroomi ning läikivmust plast keskkonsoolil.

Proovisõiduautot liigutas kaheliitrine bensiinimootor, seegi on juba nii 407-l kui ka teistel PSA-grupi autodelt ammu tuttav, õigupoolest on kogu valikust tõsisemalt üle käidud (rohkem võimsust) ainult kaheliitrine diisel. Kui kiirusomadused prioriteediks pole, sobib flegmaatilise olemisega bensiinimootor hästi, muidu tasuks eelistada momendirikkamaid ja ka säästlikumaid diisleid.

Kindlasti võiks aga 407-le valida automaatkäigukasti. Nimelt on suure Peugeot’ vast suurim trump mugav vedrustus, kui siia lisada veel kalliilmeline ning vaikne sõitjateruum, saab kokku auto, mis suisa sunnib soliidselt ja rahulikult liikuma, käsikastiga vibutamine ei lähe 407 olemusega kuigivõrd kokku.

Ruumikusega väljast kogukas 407 paraku ei hiilga: tagumisel istmel hõõruvad jalad vastu eesmiste seljatugesid ning ka universaali SW pakiruumi 430liitrine maht on pigem tagasihoidlik. Endiselt on tüütult nupurohke keskkonsool.