Uus Megane – endiselt prantslaslik

mugavus, kvaliteet, 130 hj diiselmootor ergonoomika, käiguvahetuste täpsus, ESP puudumine baasvarustusest

Eestis seni väga palju ostjaid leidnud Renault Megane läheb novembris uuele ringile – uudismudel pakub senisest sootuks erinevat disaini ja väidetavalt ka teravamaid sõiduelamusi.

Erinev on uue Megane'i disain seni, kuni võrrelda seda vana mudeliga, mille kujustus tõi omal ajal kompaktautode sekka meeldivat värskust. Teiste uute Renault'dega võrreldes (eelkõige Laguna ja Koleos) on uue Megane'i disain ootuspärane ja paraku on see puudus, sest kummagi mainitud suurema Renault' disain pole just palju positiivseid hinnanguid pälvinud.

Renault ise kasutab uue Megane'i disaini kirjeldamisel esmajärjekorras sõnu dünaamiline, sensuaalne ja isegi robustne, jättes ilu kõrvale ning põhjusega. Ilus see auto pole, küll aga on vigurlike kujustusvõtetega esi- ja tagaosas saavutatud mõningane omanäolisus. Esitulede kuju tuleb tuttav ette Lagunalt, kuid on õnnestunum.

Klassikalises mõttes iluvõre Megane'il puudub, selle asemel on kriipsjas õhuava registreerimismärgi kohal ja rõhutatult lai õhuava kaitseraua allosas, mis viitab samuti paralleelidele Lagunaga. Värskemad tuuled avalduvad tagaosa disainis, kus domineerivad luugiga poolitatud suured tagatuled. Mulje kipub tõesti dünaamiliseks, kuigi disaini originaalsuses on vana mudeliga võrreldes kindlasti sammuke tagasi astutud.

Meeldivam on lugu sõitjateruumis, mis tervitab juhti senisest sootuks rikkalikuma esmamuljega – ajakirjanikele proovisõiduks antud tippmudel vähemalt. Armatuurlaual ja ustel kasutatavad plastmaterjalid on mõnusalt pehmed ning koostekvaliteetki tasemel. Ka ruumi on piisavalt ning pakiruum selgelt klassi üks suuremaid (kuigi kõrge laadimisavaga).

Sõiduks valmistudes suudab auto aga juhi segadusse ajada, sest hõlpsast käsitsetavusest (peene nimega ergonoomikast) on prantslastel endiselt omapärane arusaam. Nuppude paigutus ja toimimisloogika, analoog- ja digitaalnäidikute vaheldumine ning navigatsiooniseadme veidrused eeldavad juhilt rahulikku meelt ja kannatlikkust. Sellele lisanduvad raskused mugava isteasendi leidmisel ning ventilatsioonisüsteemi ebaühtlane toimimine.

Kokkuvõttes saab kõik siiski enam-vähem paika ja toimima, et oleks võimalik sõitmisest rõõmu tunda. Tõepoolest, uue Megane'iga sõitmine võib tõepoolest rõõmu valmistada. Veermik on küll vanalt mudelilt üle võetud, kuid häälestatud teravamaks, mis koos toekama rooliga loob eeldused sõidu nautimiseks isegi kurvilistel teedel. Seejuures on suudetud säilitada vana mudeli mugavus konaruste ja aukude ületamisel, mis muudab Megane'i Eesti teedel mõnestki rivaalist sobilikumaks. Tõsi, põikipraod panevad lihtsa tagavedrustuse (väändetalaga) koperdama ning päris Focuse-Golfi laadset juhitavustäpsust ei maksa „prantslaselt” oodata. Tubli edasiminek on aga tehtud.

Head eeldused läbilöögiks tagab ka uudismudeli mootorivalik. Sõltuvalt turust võib uue Megane'i kapoti alla valida jõuallika kogunisti kuueteistkümne erineva seast (modifikatsioonid kaasa arvatud). Bensiinimootoreid on vahemikus 100–180 hobujõudu (osad turboga), diisleid 85–160 hobujõudu. Proovisõiduautol oli 130hobujõuline 1,9liitrine diisel, mis kuulub valiku ülemisse otsa. See paistis silma diisli kohta ebaloomulikult vaikse käigu ja tubli võimsusevaruga, kuigi mootoriga ühendatud käigukast paistab endiselt silma käigukangi äärmiselt ebatäpse liikumisega. Müügile jõudes saavad levinumaks kindlasti väiksemad (ja odavamad) bensiinimootorid, kuid nendega sõitmise kogemus esialgu puudub.