Värskendust väiksele Alfale

disain, sõidurõõm ebatäpne käiguvahetus

Alfa Romeo ei ole keskmisest kallima hinna tõttu just laiade masside valik, kuid pakub head alternatiivi neile, kellele on oluline sportlik stiil, tunne ja elegants nii auto välimuses, sisemuses kui ka sõidul. Kõike seda leidub ka värskendatud Alfa 147 pardal.

Lääne-Euroopas on väikseimal Alfal suhteliselt hästi läinud: nelja aastaga on müüdud umbes 360 000 autot. Suuremaid muudatusi polnud sestap vaja, aga auto välimust kohendati lähedasemaks teistele, suures osas samuti hiljuti uuendatud mudelitele. Kolmnurkne esivõre tehti suurem ja paigutati pisut madalamale, auto sai uued, endistest saledamad ja pikemad esi- ja tagatuled. Pakiruumi luugi alaservast leiame nüüd kroomliistu.

Sisemuses hakkab esmajoones silma uuenenud näidikuteplokk, kus “torudesse” peidetud mõõteriistad on asendatud ühtse klaasi alla paigutatud näidikutega – need on selgemini loetavad. Täiendati ka sisustusmaterjalide valikut.

Mootorite seast on uudiseks 1,9liitrine 150 hj turbodiisel, mida aga Eestisse ei tooda nagu teisigi diislivariante (100 ja 115 hj). Võimsaima diisliga koos pakutakse uut vedrustuse seadet Comfort, mis on tavavedrustusest mugavam, kuid kindlustab samaväärselt hea juhitavuse. Teistele mudelitele saab selle tellida lisatasu eest.

Automatiseeritud manuaalkäigukasti Selespeed kõrvale toodi veel üks versioon, mis sai nimeks Easy Speed. Eestis on siiski saadaval vaid Selespeed, seda kaheliitrise ottomootoriga mudelile.

Kaheliitrine passib paremini

Kuigi ka valiku teine, 1,6liitrise 120 hj mootoriga mudel tagab igapäevasõiduks piisava dünaamika ja pakub vähemalt samasugust stiili, passib auto olemusega paremini kaheliitrine 150 hj jõuallikas. Hea tunnetusega, täpne rool ning kindel püsivus kurvides lausa nõuavad kiiremat, aktiivset sõidustiili. Mootor veab tõrkumata ka madalatel pööretel, kuid sportlikumaks sõiduks tundub topeltküünaldega (Twin Spark) jõuallikas ärkavat 3000 p/min kandis. Siis laseb ta laulu mõnuga ning kiirused kipuvad kergesti lubatud piire ületama. Korralekutsumiseks võib muidugi programmeerida helisignaali sellest märku andma.

Entusiastlik juht naudiks mootori häält ilmselt igal võimalusel, kuid kahjuks või õnneks on see üsna hästi summutatud. Teravat tuuride tõusmist saab kuulda põhiliselt tugevatel kiirendustel, muidu võtavad võimust tuule- ja teemüra. Viimane oleneb suuresti teekatte iseloomust.

Vedrustust võib pidada autole sobivaks – see on sportlikuks sõiduks mõnusalt jäigapoolne. Auto loeb küll üles enamiku teekonarusi, kuid üsna tsiviliseeritud moel, hambaid lahti põrutamata. Alfa 147 eelistab siiski siledamaid teid, mida Eestis paraku väga palju ei leidu.

Pisukeseks pettumuseks muude omaduste taustal on käiguvahetus, mis kipub kohati takerduma. Valitsa liikumisteed võiksid samuti tsipa lühemad olla. Viies käik on ehk veidi pikk, seetõttu on nobedamateks möödasõitudeks targem aste allapoole vahetada. Kütusekulu sõltub ilmselt paljuski juhi sõidustiilist, maanteeküllasel proovisõidul jäi pardakompuutri keskmiseks näiduks 8,4 l / 100 km.

Stiili ja praktilisust

Stiilset disaini ja materjale jätkub ka juhi ja sõitjate ümbrusse. Prooviauto nahkistmed pakkusid head mugavuse ja külgtoe kombinatsiooni, rooliratast ja juhiistet saab mitmekülgselt seada. Paraku jääb kogukale juhile iste ka madalaimas asendis pisut liiga kõrgele. Pikapeale sellega siiski harjub.

Hästi töötavas koosluses tõmbavad seda selgemini tähelepanu pisiseigad – spidomeetri äärealal paiknev odomeeter pole ehk kõige paremini loetav, küljepeeglite disain ahendab pisut vaatevälja tahapoole ning armatuurlaua iseenesest mõnusasse topsihoidikusse pandud pudel segab raadio käsitsemist. Seega tasub pisut lisaraha maksta ja hankida raadio juhtnupud ka roolirattale.

Tagaistme ruumikuse ja pakiruumi mahu poolest (292–1042 l) Alfa 147 just esirinda ei küüni, kuid väga ahtakeseks teda samas pidada ei saa. Väiksema pere vajadused täidab auto igati ning praktilisust jagub tublisti rohkem kui keskmisel kupeel.

Hetkel sisaldab Alfa 147 mudelivalik kolme ja viie uksega kerevariante, kahte ottomootorit ning ühte, st kallimat varustustaset Distinctive. Hinnad algavad 300 000 kr lähedalt, ent lisaks sarmile ja stiilile on siis ka varustus päris korralik – olemas on muuhulgas kuus turvapatja, kahetsooniline automaatne kliimaseade, kaheksa kõlariga audiosüsteem, kergmetallveljed ning võimsamal mudelil ka stabiilsuskontroll VDC.