Ilus nimi, ilus auto, aga...

efektne välimus ja sisemus, hea juhitavus baasvarustus (sh turvavarustus), põlveruum tagaistmel, vedrustusmugavus, 6. käik puudu

Kui Fiat avalikustas veebruaris esimesed fotod oma uuest Bravost, avaldas Autoleht need artiklis pealkirjaga “See Fiat Bravo on tõesti braavo!” Viis kuud hiljem autot Eesti teedel proovinuna ei saa toonase pealkirjaga päris nõus olla.

Ilusat nime Bravo on Fiat oma väikekeskklassi mudelil varemgi pruukinud, nimelt aastail 1995–2001 toodetud kolmeukselisel luukpäral (viieukseline kandis siis nime Brava). Toonase Bravo järeltulija ja praeguse eelkäija kandis vahepealsel perioodil nime Stilo, kuid see auto on Eestis üsna vähe levinud. Uue Bravoga tahab Fiat oma levikut Eestis aga tublisti laiendada.

Esmapilgul võiks öelda, et tänu õnnestunud disainile ei pruugi Bravo edus kaheldagi. Erinevalt Stilost on Itaalia disainerid teinud taaskord seda, mille poolest nad ammustest aegadest tuntud on: loonud ilusa auto. Rõhutatult kiilukujuline profiil saab alguse üsna madalast ja kitsast ninaosast, mille disaini on lennukamad sulesepad võrrelnud isegi Jaguar XK omaga. Pisut riivab silma üksnes eesmise ülendi ebaproportsionaalne pikkus, kuid see on tänaste ohutusnõuete tõttu ilmselt paratamatu.

Tagaosas aheneb küljeakende joon üsna madalaks ja aitab rõhutada tagumisi rattakoopaid, luues mulje jõulistest “puusadest”. Kõrgele paigutatud tuledega tagaosa ei teeks häbi ka Alfa Romeole ning üldilmele lisavad vürtsi proovisõiduautol olnud 17tollised halli karva valuveljed. Viimased kuuluvad siiski lisavarustusse.

Välimusele sekundeerib proovisõiduauto peaaegu sama efektne sõitjateruum. Punamusta tekstiilkattega sportistmed sobituvad hästi sama tooni uksepolstrite ja auto kerevärviga. Näiva efektsusega ei lähe aga päris hästi kokku tõik, et sõitjateruumis kasutatavad materjalid on kõikuva kvaliteediga. Armatuurlaua ja uste ülaosa katab katsudes pehme tehismaterjal, samas kohtab keskkonsoolil ja armatuurlaua alaosas ebameeldivalt kõva ja odavailmelist plasti. Koostekvaliteet on paljudel rivaalidel samuti parem.

Kui esiistmel olijad ei saa ruumipuuduse üle kurta, siis taga jääb keskmisest pikemat kasvu meestel põlveruumi vajaka. See on pisut üllatav, sest 4,34 meetri pikkusena on Bravo klassi üks suuremaid autosid. Küll ei saa kurta pakiruumi mahutavuse üle: selle 400liitrine maht jääb autoklassis alla vaid Honda Civicu vastavale näitajale. Tõsi, jällegi on asjal “aga” juures, nimelt on laadimisava väga kõrge, mis eeldab omanikult pakkide laadimisel korralikke muskleid.

Rooli taha asudes läheb mugava isteasendi leidmine ladusalt, aga taas jäävad silma mõned veidrad-häirivad detailid. Käetugi on väga madal ja küünarnukitoena tegelikult kasutu. Küll aga peitub selle all nutikas püstine laegas, kuhu saab joogipudeli külma panna. Veidrast kohast leiab mõne vajaliku nupu: näiteks udulaternalülitid ja esitulede regulaator paiknevad keskkonsooli paremas servas kõrvalistuja nina all. Huvitav.

Nuppudest sotti saanuna lõpuks sõitma asudes muutub mulje autost palju paremaks. 17tollised rattad ei võimalda küll erilist sõidumugavust, kuid juhitavus on nauditav. Tempokamates kurvides ilmutab Bravo väga head pidamist ega kipu sugugi alajuhitavaks. Auto käitub väga loogiliselt ning stabiilsuskontroll ESP tuleb sõidulusti ohjeldama alles pidamise piiril ehk siis, kui seda tõepoolest vaja on.

Proovisõidu-Bravol olnud 1,9liitrine diiselmootor meenutab iseloomult Volkswageni jõuallikaid: käivitab ja kiirendab nagu traktoril, kuid muidu vaikne ja nauditavalt jõulise minekuga. Kütust näikse samuti kasinalt kuluvat, kuid tänapäeval näib veider koos diiselmootoriga kõigest viiekäigulise käigukasti kasutamine. Kuues käik on selgelt puudu, nagu näitas kiirteel 110 km/h sõites kasvama hakanud kütusekulu.

Viimasena jääb üle vaid küsida, et mis need Fiatid ka tänapäeval maksavad? Proovisõiduauto hind 343 900 krooni on ehmatav, kuid selle ajasid üles uhked sportistmed, valuveljed, erivärv ja muu peenutsev. Odavaim diiselmootoriga Bravo maksab siiski 250 000 krooni, testitud Dynamic-mudel 275 000 krooni. See on umbes nagu rivaalidel, kuid varustust siiski napib. 275 000 krooni eest ei saa näiteks valuvelgi ega istmesoojendust, puudu on ka stabiilsuskontroll ESP ning turvapatju on baasvarustuses kõigest kaks! Tõsi, ülejäänud saab juurde osta, sh juhi põlvede turvapadja.