Kia Sorento: käbi kukkus kännust kaugele

varustus, ruumikus, pikk garantii rabedus järsemates aukudes

Uus Kia Sorento kinnitab, et käbi võib teinekord kännust väga kaugele kukkuda. Kas see on hea või halb, sõltub vaatevinklist.

Eelmine Sorento oli vana kooli maastikuauto: raamile toetuva kere, juhi lülitatava nelikveo ja aeglustiga. Uus kannab aga kõigi linnadžiibi tunnuseid: kandekere, automaatselt veojõudu ümberjagav süsteem ning ei mingit aeglustit.

Miinusena võtavad ümbersündi muidugi need, kes kasutavad autot palju rasketes oludes. Seda enam, et ka haagiseveovõime kukkus 3,5 tonnilt kahele. Plussiks osutub see aga autot rohkem teedel ja vahel harva kergemates maastikuoludes pruukijatele – uus Sorento käitub teel hulga viimistletumalt.

Mõistagi konkureerib Sorento nüüd linnadžiipide seas. Honda CR-Vst, Volkswagen Tiguanist, Toyota RAV4-st on 4,7meetrine Sorento suurem, pikkuselt asuvad lähemal näiteks Hyundai Santa Fe, Peugeot 4007, Citroën C-Crosser ja Mitsubishi Outlander. Sarnaselt Sorentoga saab ka neid seitsmekohalisena. Hinnakirja algus asub Kial kõrgemal (439 900 krooni) kui kõigil nimetatutel. Varustust pakub Kia aga rohkelt: baashinnas sisalduvad lisaks tavapärasele ka näiteks tagurdusandurid, klaasipuhastite vihmaandur, kiirushoidik jpm.

Vead parandatud

Uue Sorento hoogsam ja peenem välimus klapib hästi muude omadustega. Sisemuses parandati kõik eelkäija ergonoomikavead (nagu lae all asuv reisiarvesti näiteks). Tulemuseks on ülevaatlik ja käepärane juhikoht, kus piisavalt ruumi ja mahukad panipaigad. Eriti tuleb esile tõsta istmete vahelist laegast, selle alumist korrust võib kirjeldada kui hiiglaslikku.

Muide, välise muusikamängija saab auto helisüsteemiga ühendada nii USB kui ka pulkpistiku abil, samuti leidub kohe pistikupesade kõrval selle tarvis panipaik. Elementaarne? Ei sugugi. Mõnelgi autol nii hästi läbimõeldud võimalusi pole.

Tagaiste pakub lahedat äraolemist. Viieistmelise auto 531liitrise pakiruumil leidub ka keldrikorrus, kuhu hea panna väiksemaid asju. Mõistagi saab istmed kokku klappida ning nõnda pakiruumimahu pooleteise kuupmeetrini kasvatada.

Ökonoomsem ja kergem

Mootori saab Sorentole valida kahe hulgast: 174hobujõuline bensiini põletav või 197hobujõuline diislikütust tarvitav. Mõlemat võib kombineerida kuuekäigulise manuaal- või automaatkäigukastiga.

Kooslus diisel ja automaatkäigukast nagu prooviautol töötab sujuvalt. Kümnesekundiline kiirendusaeg nullist sajani ei kõla just vapustavalt (aga pole ka midagi nuriseda), kuid rohkem kui neljasajanjuutonmeetrine pöördemoment tagab kärme möödasõidukiirenduse.

Prooviauto peaks tehaseandmetel hakkama saama 7,4 liitriga sajal kilomeetril, manuaalkäigukasti puhul isegi 6,6ga. Raami pluss kere lahendusest loobumine võimaldas Sorentol kaalus võita 215 kilogrammi, samuti sai uus kere hulga voolujoonelisem – ka neist asjaoludest tuleb otsida kütusesäästu põhjuseid.

Vedrustus on täiesti uus: esiratastel MacPherson varasemate topeltõõtsharkide asemel ning tagaratastel sõltumatu eelmise mudeli jäiga tala asemel. Tõsi, kliirens on varasemast mudelist väiksem – 18,4 sentimeetrit.

Asfaldisõidul näitab Sorento end heast küljest, kulgeb vaikselt, ei õõtsu nagu vanem mudel. Probleemseteks osutuvad aga järsemad ebatasasused, näiteks kruusatee sügavamad (ei midagi ekstreemset) augud – nende löögid jõuavad üsna brutaalselt auto keresse.

Tavaoludes veavad vaid esirattad, nende läbilibisemisel suunatakse veojõudu ka tagaratastele. Maastikusuutlikkusele tuleb kasuks võimalus nelikvedu lukustada ning tagada sellega veojõujaotus 50 : 50 (piiranguks 30 km/h).