BMW X1: džiip ennekõike asfaldidžunglisse

ökonoomne, kuid võimas mootor, sõiduomadused heal teel sõiduomadused halval teel, hind

Väljast paistab BMW X1 nagu üks linnadžiip ikka, sõidukogemus on aga kõike muud kui maastikuautolik.

Sportautolik kõlaks liialdusena, kuid äärmiselt sportlik, koos kõigi kaasnevate plusside ja miinustega aga küll. Kes otsivad X1-st mugavat ja pehmet kulgejat auklikele kruusateedele, peavad pettuma, sellistes oludes esineb X1 üsna rabedalt, kes aga sõiduautolikke omadusi asfaldil koos võimalusega sõita vahel sinna, kuhu sõiduautoga liiga madala kliirensi tõttu ei pääse, siis neile peaks BMW uus linnadžiip sobima. Muide, X1-te pakutakse nii nelikveolisena kui ka vaid tagaveolisena, märgistatuna vastavalt xDrive ja sDrive.

Mõõtudelt on X1 väiksem kui Mercedes-Benzi GLK ja Audi Q5. Ning ka odavam. Noobelmarkidel talle otsest konkurenti praegu vastu panna polegi, kuid eks ennekõike just nimetatutega X1-l rinda pista tuleb.

Hinnad algavad 469 000 kroonist, odavaimalt saab 143hobujõulise diiselmootoriga tagaveolise mudeli, mille varustus jätab soovimisruumi näiteks valuvelgede, kiirushoidiku ning vihmaanduri võrra. Kas valida automaat- või manuaalkäigukast, on ennekõike maitse asi, kuid baasmudel tuleb manuaalkäigukastiga.

Piisavalt ruumikas

Hoogne disainijoon peidab osavalt ära 19sentimeetrise kliirensi – X1 ei näe sugugi välja maastikuautolikult kohmakas. Juht võidab aga sellest hoolimata maastikuautolikult hea väljavaate. Paistku väljast, kuidas tahes, isteasend on ju ikka kõrgem kui sõiduautol.

Sõitjateruum jätab lihtsa ja samas soliidse üldmulje, vääratades siiski mõne, õnneks mitte fookuses asuva odavailmelise plastpaneeliga. Juhtimisseadmete kasutamismugavuse ja -loogikaga on asjad kõige paremas korras.

Tagaistmel leidub ruumi umbes sama palju kui kolmanda seeria sedaanil, ehk et keskmist kasvu sõitjale täiesti piisavalt. 420liitrise pakiruumi põranda alla peitub panipaikade süsteem, mis eriti käepärane väiksemate esemete paigutamiseks – need ei rända kurvides ja kiirendustel-pidurdustel mööda autot ringi.

Ökonoomsed diislid

Mootorivalik koosneb peamiselt diislitest – ottomootoritega võrreldes kolm ühe vastu. Ainus bensiinimootor arendab 258 hobujõudu ning kiirendab X1 paigalt sajakilomeetrise tunnikiiruseni reipa 6,8 sekundiga.

Ökonoomsusmeistriks osutub tagaveoline mudel 18d 143hobujõulise diisliga – keskmiselt kulub tehaseandemete järgi 5,2 liitrit diislikütust sajal kilomeetril. Seejuures pole dünaamika sugugi kehv – 0–100 km/h teeb säärane mudel 9,6 sekundiga. Ökonoomsusele aitab kaasa kõigi mudelite baasvarustusse kuuluv start/stopp süsteem – auto seiskab ja käivitab mootori automaatselt näiteks foori taga seistes.

Prooviauto, nelikveoline 20d pole oluliselt janusem (5,8 l / 100 km), kuid sajakilomeetrine tunnikiirus tuleb kätte 8,4 sekundiga. Mootori 177 hobujõudu ja 350 njuutonmeetrit lubavad reipaid möödasõite. Jõuallikas suudab reageerib kärmelt gaasipedaali liikumisele, lisades nii oma panuse sportlikkusse sõiduelamusse.

Auklikul teel ebamugav

Paraku, nagu juba öeldud, eeldab see sportlik elamus head teed – auklikul teel ei mängi vedrustus kuigi hästi kaasa, X1 käitub seal tahumatult. Ebatasaselgi asfaldil jätab sõidumugavus soovida – jah, X1 kaldub asfaldikurvides vähem kui linnadžiipidele üldiselt kombeks, kuid maksab sellele lõivu raputamisega. Siledal asfaldil on aga X1 omas sõiduvees – kindel, kiire, täpne.

xDrive’i-nimeline nelikveosüsteem jagab tavaoludes veojõudu esi- ja tagarataste vahel suhtes 40 : 60, reguleerides seda parima haarde tagamiseks ringi. Süsteem mängib kokku auto juhiabisüsteemidega, toimib kiiresti ja juhile märkamatult.