Sama nauditav, kui välja paistab

disain, juhitavus, mootori omadused ainult kahele, liiga palju nuppe armatuuril

Peugeot uus sportauto annab edevale võimaluse nautida lakkamatut tähelepanu ning tuulepeale maksta lõputult trahve kiiruseületamise eest.

Ei juhtu just tihti, et mõni massiautode tootmisele keskendunud mark tooks välja täisverelise sportauto, mis heal juhul paneb käed rahakoti poole liikuma vaid murdosal nende tavaklientidest. Peugeot nägi siin siiski võimalust ning tulemuse järgi hinnates andis endast ka parima, et see sajaprotsendiliselt ära kasutada.

Keegi ei vaidle ehk vastu, et RCZ on disainitud pagana atraktiivselt: laiast ja madalast, suurte rataste ning eri värvi katusega autost õhkub kiirust ning tänavatel see tähelepanuta ei jää, kaasliiklejate pilgud saadavad RCZ-i ja selles sõitjaid igal võimalikul juhul. Hea uudis on seejuures, et auto sisu vastab välimusele ning kuigi loodud 308 põhjale, sõidab RCZ kui täisväärtuslik sportauto. Kolmanda plussina, mis jääb siiski suhteliseks, pole liigulmeliseks aetud hinda. Jah, 370 000 krooni eest (nii palju maksab baasversioon) saab suuremaid ja ka kiiremaid autosid, kuid kui võtta võrdluseks kõige otsesem rivaal Audi TT, on Peugeot siiski üle 100 000 krooni odavam ning rikkalikuma varustusega pealekauba.

Esialgu kaks mootorit

Esialgu pakutakse RCZ-i kahe mootoriga: meie proovitud 1,6liitrise 156hobujõulise bensiini-turbomootoriga ning kaheliitrise diisliga (163 hj). Sügisel lisandub tippversioonina 200hobujõuline (samuti 1,6 turbo) ning veel hiljem hübriidjõuallikaga mudel.

156 hobujõudu või „kaheksa sekundit sajani” ei kõla just liiga sportlikuna, kuid sellegagi nõuab kiirusepiirangutes püsimine juhilt enesekontrolli. RCZ liigub hämmastavalt kergelt ning nii ergas reageerimine gaasipedaalile kui ka terav juhitavus ei käi kuidagi kokku tavaliikluses ümbritseva flegmaatilise töristamisega – parem jalg muutub RZC-i roolis paratamatult raskeks. Tõsi, maanteel plahvatuslikku jõudu just oodata ei maksa, kiireks möödasõiduks võib vabalt kasutada kolmandat käiku.

Teelpüsivus on RCZ-il nii kõrgest klassist, et kurvisõidu-piire ei õnnestu meil kuidagi välja selgitada. 19tollistel laiadel rehvidel veerenud auto järgib nii sõnakuulelikult rooli, et libisema näib seda võimatu saada olevat. Kiirused aina kasvavad, kuid rehvivilet või vähimatki kõhklust auto käitumises välja ei tule. Kolmetähelised juhiabisüsteemidki võivad rahulikult ooteasendis olla – neid läheks tarvis ehk talvel või siis ringrajal. Mõistetavalt peab leppima tavalisest suurema raputamisega, kuid häirivaks osutub see sport-Peugeot’ puhul alles tõeliselt kehval teel. Muust enam panevad RCZ-i põrutama risti üle tee jooksvad ebatasasused – näiteks nn lamavad politseinikud.

Sõitjateruumis välisega võrreldavat ekstravagantsust ei leia, küll aga rohkelt sarnasusi 308-ga. Ent see ei kvalifitseeru erilise miinusena, sest esmalt on 308 seest eeskujulikult kvaliteetne ning teiseks on RCZ-i puhul n-ö vinti veel kõvasti peale keeratud. Meie proovisõiduauto varustusse kuulusid näiteks nahast elektriliselt liigutatavad istmed, nahaga kaetud armatuurlaud, suur multimeediaekraan jpm, mis ei lasknud hetkekski tekkida tunnet, et tegu võiks olla odava või odava auto põhjale tehtud autoga. Nuppe on armatuurlaual, rooli- ja käigukangi ümbruses siiski veidi liiast ja tegelikult neid kõiki vaja ei lähegi: mitmed dubleerivad üksteist. Õnneks saab põhilised asjad tehtud kiirvaliku-lülitite abil.

Tagaistmed vaid moepärast

Sedavõrd madala auto puhul võib tekkida õigustatud kahtlus, et ega see sobi vaid vormelipiloodi-mõõtu sõitjatele. RCZ igal juhul mitte: esiistmel jääb meeterüheksakümnese juhi pea ning auto lae vahele veel korralik õhuvahe ning tänu rohketele reguleerimisvõimalustele leiab hõlpsalt ka ideaalse sõiduasendi. Väljavaade on samuti üle ootuste hea, rohke klaasipind ning suured küljepeeglid teevad manööverdamise õige lihtsaks.

Miks öeldakse aga RCZ kohta 2+2 istmeskeemiga ja mitte neljakohaline auto, saab selgeks juba uksest sisse kiigates: tagumisse ritta mahuvad heal juhul vaid mõõduka suurusega poekotid, aga mitte jalgade ja peaga kaassõitjad. Pääs sinna on paras ülesanne elukutselisele akrobaadile, ka lapsel käib pea vastu klaaslage ning seljatugi on pea täisnurga all. Seevastu pakiruum on mahukas ning ühe liigutusega saab seda tagaistmete arvelt veelgi suurendada.