Alfa haarab ostja eurode järele

sõiduomadused, sõitjateruumi disain ja kvaliteet hinda arvestades kehv baasvarustus, ruumikus

Kuue müüdud autoga ei olnud Alfa Romeo mullu Eesti autoturul küll märgatav tegija, kuid tänavu võib olukord tänu uuele Giuliettale natuke muutuda.

Giulietta on Alfa Romeo valikus keskmise suurusega auto, sobitudes Mito ja 159 vahele. Peamiste konkurentidena näeb Alfa Romeo oma uudismudelile Audi A3 ja BMW 1. seeriat, mis tähendab tavalisest väikekeskklassi luukpärast kõrgemaid hindu. Alfa hinnakiri alustab 18 215 eurost (285 000 kroonist) ehk umbes 5000 euro võrra kõrgemalt kui väikekeskautod tavaliselt. Siiski on ta vähemalt sama palju odavam Audist ja BMW-st.

Uue Giulietta välisdisain võib meeldida ja mitte meeldida, kuid kindlasti on see emotsionaalsem ja huvitavam kui igavavõitu autoklassis tavaks. Kindlasti on Giulietta Alfa Romeona äratuntav, mis tuleb vähelevinud margi tuntusele kasuks. Parem on lugu sõitjateruumis, kus lisaks disainile panustati kamaluga ka kvaliteedile. Sisustusmaterjalid (mõned neist lisavarustuses) tunduvad meeldivalt pehmed ja kvaliteetsed, koostetäpsus on eelkäijatega võrreldes tublisti edenenud, kuigi Audi ja BMW tasemest jääb veel puudu.

Efektne sisustus

Alfale omaselt on põhinäidikud rooli taga uputatud eraldi torukestesse, mis lisab efekti, kuid ei hõlbusta nende loetavust. Efektne on ka terve armatuurlaua laiune paneel (värvus võib varieeruda), lülitid keskkonsoolil ja istmepolsterdus. Ruumi jagub esiistmetel keskmiselt, kuid tagaistmeil alla selle. 4,35 meetri pikkusena on Giulietta oma klassi kogukamaid autosid, kuid sõitjateruumis paraku sellest kasu pole lõigatud.

Sõitma asudes suudab Alfa positiivselt üllatada, kuigi libedad teeolud ei võimaldanud auto võimetest mõistagi täit ettekujutust saada. Proovisõiduautol oli 120turbohobujõuline baasmootor, millest oli libedaga küllalt ja peaks piisama ka karedamates oludes. Lisaks on saadaval 170- ja 235 hj bensiinimootorid ja 105- ja 170 hj diislid. Kõik mootorid töötavad turbodega ja ühendatud kuuekäigulise manuaalkäigukastiga. Automaatkäigukastist vähemalt esialgu juttu ei tehta.

Sõiduomadustes on saavutatud suurepärane tasakaal juhitavuse ja sõidumugavuse vahel, mis pole Itaalia autode juures just ootuspärane. Kurvisõit käib täpselt ja sujuvalt, rool töötab meeldivalt ega tõmble gaasi vajutades närviliselt. Üllatavamgi on vedrustuse võime konarusi neelata, mis küündib vähemalt Golfi-Focuse tasemeni.

Lüngad baasvarustuses

Kui sõites ikkagi igav peaks hakkama, tasub mängida käigukangi ees asuva Alfa DNA-nupuga. See on kõigil mudelitel baasvarustuses ja tähendab võimalust muuta rooli, gaasipedaali, stabiilsuskontrolli ja elektroonilise diferentsiaali tööd. Olemas on kolm režiimi: D – dünaamiline, N – normaalne, A – all-weather ehk talveolud. Dünaamilise sõidurežiimi valikuga tekib kihk rohkemate hobujõudude järele, mis peaks samuti tõestama Giulietta veermiku võimekust. Ainsana jäi proovisõidul häirima tagasillast kostev tundmatu päritoluga kolin, mis loodetavasti kummitas siiski vaid konkreetset autot.

Alfat ostma minnes peaks seega seadistama ennast sportlikkuse lainele, kuid valmis olema ka tõsiseks rahakulutuseks. Asi polegi kõrgevõitu baashinnas, vaid selle eest pakutavas varustuses. Baastase Progression on röövellikult lage, nagu oleks Alfa oma hinnakirja kujundamisel eeskuju võtnud Audi A3 omast. Järgmine Distinctive-tase on juba natuke parem, kuid maksab vaid 895 eurot enam. Seega mõistlik kulutus. Siiski kuuluvad kõikidel versioonidel lisavarustusse tagumised elektriaknad, kiirushoidik ja veel mõnedki toredad mugavused.