Vaba nagu Juke

omapärane välimus, rikkalik varustus, võimas ja viimistletud mootor rabedavõitu vedrustus, väike pakiruum

Kui Nissan Juke’i poleks olemas, tuleks ta, nagu öeldakse, välja mõelda, sest selliseid kompleksivabu autosid on vaja nii tänavapildi kui ka valikuvõimaluste mõttes.

Juke’i loojatel paistab olevat täiesti ükskõik, mida arvavad autost need, kelle unistuste sõiduk on hall diiselmootoriga universaal, lemmikfilm „Tuulest viidud” ja suurim seiklus kord kuus Selveri asemel Rimi külastamine. Seega võib kindel olla, et masse Juke’i ei valluta. Küll aga kujutab endast väärt valikuvõimalust neile, kes ei taha n-ö tavalist autot.

Samas suudab linnadžiip Juke argumenteerida ka ratsionaalselt – odavaima esiveolise mudeli saab soetada 14 690 euro eest enamiku soove täiesti rahuldava varustuspaketiga: hinnas sisalduvad näiteks konditsioneer, istmesoojendused, stabiilsuskontroll ja küllap paljudele piisav 117hobujõuline bensiinimootor. Juke’ile ideelt kõige sarnasema auto, Mini Countrymani hinnad algavad 20 579 eurost.

Nelikveolisi mudeleid pakutakse vaid tippmootori ja kõrgeima varustuspaketiga, mis tähendab 23 450eurost hinda ning ülirikkalikku varustust kergratastest tagurduskaamerani. Paraku ei tea hinnas sisalduv navigatsioonisüsteem Eestist mitte midagi.

Üks nupp, mitu tähendust

Kui keskmises autos mõjuks punane keskkonsool kombineerituna kroomdetailidega, ütleme otse, rõvedalt, siis Juke’is mitte. Punast võiks leiduda enamgi kui konsoolil ja mõningatel paneelidel, sest see värv lihtsalt klapib parimal viisil auto olemusega.

Nutikalt on välja mõeldud auto seadistus- ja infopaneel, mis sõltuvalt põhivalikust, kas kliimaseade või auto tehnilised seadistused, muudab nuppude funktsioone (ja mõistagi tähistusi) ning ekraanipilte. Näiteks saab kliimaseadme väljalülitamise nupust hoopis sportrežiimi sisselülitamise nupp ja ekraanil vahetub klimaatorilt tellitud sisetemperatuuri näit hoopis turborõhu graafikaga.

Erinevate sõidurežiimide valimine – sport, tavaline ja ökonoomne – muudab gaasipedaali tundlikkust, roolivõimendi ning ka konditsioneeri tööd. Kui autol on automaatkäigukast, siis muutub ka selle töörežiim.

Juhikoha seadistusvõimalused jätavad siiski soovimisruumi – roolil saab reguleerida küll kõrgust, kuid mitte kaugust. Arvestades auto 4,1meetrist pikkust on sõitjateruum üsna ruumikas. Tagaistmel laiutada ei saa, kuid pole ka põhjust kriitikaks. 251liitrine pakiruum on aga üsna napp. Näiteks paarkümmend sentimeetrit lühemal Toyota Urban Cruiseril mahutab see 314 liitri jagu kraami.

Vajaks paremat vedrustust

Nissan ütleb, et Juke ühendab sportauto ja linnadžiibi. 190hobujõuline mootor lubaks sportauto mõiste küll Juke’iga samasse lausesse tuua, kuid tagarataste väändetalaga lahendatud vedrustus tõmbab sellele mõttele kriipsu peale. Vedrustus ei mängi piisaval määral tee ebatasasustega kaasa, samuti käitub 1,25tonnise tühimassiga auto tugevalt alajuhitavana.

Nelikveolise mudeli sõiduomadused, prooviauto oli esiveoline, peaksid sportlikkuse vaatevinklist olema paremad, sest tagarattaid toestab keerukam mitmikhoobvedrustus ning neli vedavat ratast annavad samuti oma loodetavasti tõhusa panuse.

Unustades turundajate trummipõrina, saab öelda, et igapäevasõidus käitub Juke täpselt nii, nagu ühelt väikeselt linnadžiibilt ootaks: see on vähemalt talverehvidega varustatuna piisavalt mugav, et mitte peljata kehvemaid teeolusid, tippmootoriga varustatuna lubab sooritada vaevatuid möödasõite ning 6,9liitrise keskmise kütusekuluga täiesti mõistlik ka kütusearvete mõttes. 1,6liitrine turbomootor töötab viimistletult ning sõitjateruum on ka tee- ja tuulemüra suhtes hästi isoleeritud. 18sentimeetrine kliirens annab võimaluse sõita oludes, kus tavalise sõiduautoga jääks hätta.