Uus tase Hyundailt

mugav, ruumikas, omanäoline, säästlik laisavõitu vedrustus, hinnalt võiks soodsamgi olla

Hyundai suur pereauto i40 näitab koha kätte paljudele sama klassi n-ö vanadele tegijatele.

Keegi ei vaidle ehk vastu, et Hyundai on teinud häid kompaktseid autosid, kuid suuremate osas on senini turu parimatele alla jäädud. Et lõpuks ka Passatite-Mondeote-Avensiste jalgealune tuliseks teha, saadeti viis mudelipõlvkonda üle elanud Sonata lõplikult puhkusele ning projekteeriti täiesti uus auto. Nimi tuli juba loogilist rada pidi – i10, i20 ja i30 järel i40.

Mõõtmete poolest kuulub i40 klassi suurimate hulka, jäädes pikkuselt vaid mõne sentimeetriga alla näiteks Škoda Superbi universaalile. Õnneks on Hyundai insenerid suuri välismõõtmeid ka osavalt ära kasutada osanud, sest nii paki- kui ka sõitjateruum on tõesti väga mahukad – tagumisel istmel jätkub jalaruumi nii laialt, et äraleierdatud võrdlus hästi äramahtuvate korvpalluritega on selle Hyundai puhul täiesti asjakohane. Pruugitud materjalid vastavad kenasti selles klassis ootuspärasele ning välisest mõnevõrra rahulikum disain samuti.

Valikus on kaks bensiinimootorit – 1,6- ja kaheliitrine ning kaks eri võimsuses 1,7liitrist diislit. Võimsamatele variantidele pakutakse lisaks automaatkäigukasti võimalust. Meie proovisimegi diisli ja automaadi kombinatsiooni.

Autole, mille tühimass jääb 1700 kg juurde ja täismass on 2150 kg, ei luba väikesekubatuuriline diisel just eriti lennukaid kiirusomadusi, kuid pärast tühja autoga ning ka täiskoormaga sõitmist võib selle hirmu küll rahuliku südamega ümber lükata. Tavapärases liiklusrütmis püsib i40 sundimatult, vähese mootorimüra ja sujuvate käiguvahetuste saatel, möödasõidudki ei nõua mingit pingutust. Tavaliselt selles klassis kasutatavate kaheliitriste diislitega võrreldes tuleb vahe sisse küll täisgaasil kiirendades, Hyundai võtab asja üsna rahulikult ega rapsa kindlas pööretevahemikus järsult edasi – kuid tavasõiduks on automaatkäigukasti ja mootori koostöö sedavõrd hästi paika timmitud, et juht võimsuse puudujääki küll ei tunneta.

Proovisõidul jäi tehase kulunumbrite lähedale ka kütusetarve: pardaarvuti näitas viie sõitja ja lastiga pakiruumis ning kliimaseade töös keskmiseks maanteekuluks 5,6 liitrit saja kilomeetri kohta. Väiksema koorma ning säästlike sõiduvõtetega poleks kindlasti ka lubatud 5,1 liitrit raske saavutada.

Hinnad algavad 19 900 eurost

Milles i40 natuke klassi parimatele alla jääb, on vedrustuse töö. Suur Hyundai on selgelt mugavusele suunatud ja kurve või lihtsalt vilgast liikumist see eriti ei armasta, mainitud Mondeo või ka Passat on konkreetsemad ja vahetumad.

Paljudele tuleb ehk suurema üllatusena Hyundai hinnakirjast loetav – paistab, et ühes aina paremate autode valmistamisega on lõplikult kadunud ajad, mil Korea autosid pidi müüma odavalt ja rikkaliku varustusega meelitades. I40 Wagoni hinnad algavad 19 900 eurost, diisli eest tuleb 2500 eurot lisa maksta. Nii on tegu küll igati mõistliku pakkumisega, eriti arvestades, et standardvarustusest puuduvad vähesed tarvilikud asjad, kuid näiteks Toyota Avensise universaale müüakse praegu u 18 000eurose alghinnaga ja mitmed tugevad konkurendid maksavad veidi vähem või sama palju kui i40.