Suzuki Swift Sport: kiire ja lõbus

disain, sõiduomadused, igapäevane kasutatavus, baasvarustus pisiprobleem juhikoha ergonoomikaga

Ehkki Suzuki Swift Spordi tehnilised andmed ei võta just ahhetama, suudab see pisike auto pakkuda uskumatult suurt sõidulusti.

1,6liitrine vabalt hingav mootor, 136 hobujõudu, 160 njuutonmeetrit, kiirendusaeg 0–100 km/h 8,7 sekundit – niisugune on kiretu numbririda tehniliste andmete lehel. Muidugi, ei midagi piinlikku, kuid ka ei miskit vapustavat. Näiteks Škoda Fabia RS teeb 180 hobujõu toel „sada” 7,3 sekundiga.

Kuid üks oluline number jäi reast puudu – tühimass. Suzuki kaalub vaid 1045 kilogrammi, võrdluseks mainitud Škoda tühimassiks teatab tootja 1318 kg. Ka Fabia RS on väga lahe auto, selles pole küsimustki, kuid Suzuki tehniliste andmete rea asetab tema tänapäeva autode mõistes sulgkaal hoopis teise konteksti.

Kui numbriritta lisada veel ka hind 15 990 eurot, mis sisaldab kõike mõeldavat – soojendusega sportistmetest automaatse kliimaseadmeni, biksenoon-esilaternatest 17tolliste valuvelgedeni, suudab Swift Sport end põhjendada vast ka neile, kes njuutonmeetritest suurt ei tea. Muide, turvapatjade loetelu sisaldab lisaks tavapärasele ka juhi põlvi kaitsvat patja.

Kiire ja täpne

Sellest, et Swift Sport kavatseb juhile pakkuda enamat kui üks pisike auto tavaliselt, annab teada juba tema välimus. Kolmeukseline keretüüp on niigi sportlikuma loomuga kui tava-Swifti viieukseline, kui siia lisada arvukad kaunistused, erilistest lävekarpidest tagaspoileri ning difuusorit meenutava tagakaitserauani, millest piiluvad välja kaks summutitoru, saab päris efektse komplekti.

Sisemuses on peamiseks spordi-tunnuseks erilised esiistmed, mis suudavad pakkuda esmaklassilist külgtuge. Pisemaid meeleoludetaile leidub teisigi. Juhikoha saab muide täpsemalt paika sättida kui Suzukidel tavaliselt, sest rooli võib seada ka kauguses, mitte vaid kõrguses.

Ergonoomikaga on peaaegu kõik korras. Peaaegu seepärast, et reisiarvesti menüüdes liikumise nupp võiks asuda näiteks suunatule kangil või rollil, mitte aga nädikuplokil. Selle vajutamine sõidu ajal on lihtsalt tülikas.

Pidu algab aga siis, kuid start-nuppu pressitud ning leitud piisavalt käänuline tee, kus väike auto saab endas peituva kiskja vabalt välja lasta. Stabiilsuskontroll välja lülitatud, nõuab see juhilt täit pühendumist, sest auto on tõepoolest kiire ja väledate reaktsioonidega.

Mootor huilaku 6000 pöördest ülalpool; lühidalt ja täpselt liikuv käigukang soodustab vilkaid käiguvahetusi, tavamudeliga võrreldes ümberehitatud vedrustus väldib lodevust kurvides. Kui norida, siis piduripedaalitunnetuse kallal. Pidurid on tõhusad, aga talvisel kiirel sõidul, kus pedaali vaja vahel kergelt tippida, raskesti doseeritavad.

Kuid Swift Spordil on ka teine, argine pool. Mootor suudab üpris jõuliselt vedada ka madalatel pööretel, reipaks igapäevasõiduks ei pea teda sugugi hullult pöördesse ajama. Igapäevakasutatavuse osas tasub teada sedagi, et tagaiste on pruugitav (kuid mitte laiutatav) ning pakiruum mahutab 211 liitri jagu kraami. Vedrustuses on leitud mõistlik kompromiss – ehkki hästi juhitav, ei raputa Swift Sport ebatasasustel robustselt – vedrustus töötab progresseeruvalt, lööke summutavalt.

Kuidas seda tehakse?

Mootor baseerub varasema Swift Spordi (125 hj) jõuallikal, kuid muudetud on sisselaset, suurendatud klapitõusu ning kohandatud muutuva klapiajastuse süsteemi (VVT). Kuuekäiguline manuaalkäigukast ehitati silmas pidades just konkreetse (nimi on M16A) mootori näitajaid. Vedrustust seadistati jäigemaks: üks asi on vedrude eneste jäikus, teine, ja samuti oluline tagarataste väändetalaga vedrustuslahenduse pukside jäikus – see mõjutab rataste asendit kurvides. Vedrustuse täiustusi on teisigi.

Lõpuks mõjutavad juhitavust ka 17tollistele valuvelgedele (iga velg 1 kg kergem kui eelkäijal) tõmmatud 195/45 R 17 mõõduga rehvid, mis, muide, loodi spetsiaalselt Suzuki Swift Spordi jaoks. Mõistagi käib jutt suverehvidest, prooviauto sõitis Nokian Hakkapeliita R-idel mõõdus 215/45 R17.