Vana tuttav värskes rüüs

disain, TSI-mootorid, vaikne ja mugav diislite hääl, kallivõitu, vähe uuenduslikku

CC on vaatamata oma uuele nimele ning veelgi väljapeetumale disainile läbi ja lõhki tuttav auto.

Varem Passat CC nime kandnud auto jäeti mudeliuuendusega „Passatist” ilma. Üsna kallist, rikkaliku varustuse ning kupeeliku kujustusega mudelit turustatakse nüüd Mercedes-Benzi E-klassi/CLS-i eeskujul täiesti eraldi. Mudeligammas asetub see niisiis Passati ja Phaetoni vahele.

Väliselt keegi CC-d oma n-ö emamudeli Passatiga segi ju ei ajakski, kuid muus osas on need kaks väga sarnased. Autosse istudes vaatab vastu juba 2005. aastast tuttav armatuurlaud, samu või sarnaseid näidikuid, nuppe, materjale ja kõike muud on kõikidel teistelgi Volkswagenitel varem nähtud. Mõne erisuse siiski leiab: näiteks pakutakse CC-st nii kahele kui ka kolmele reisijale mõeldud tagumise istmega ning pearuum pole sel päris sama avar kui Passatis.

Parim valik 1,8 TSI

Erinevalt Passatist CC-le väikeseid jõuallikaid ei pakuta (näiteks 1,4 TSI ja 1,6 TD), baasmudel saab 1,8liitrise, sellele järgneb kaheliitrine TSI, diisleid on samuti kaks – erinevas forsseeringus kaheliitrised. Ning tippversiooni liigutab endiselt vabalthingav 3,6liitrine V-6.

Optimaalseks võib rahuliku südamega pidada kõige lihtsamat-odavamat 1,8liitrist. See on ökonoomne ja annab tänu heale tõmbele madalatelt pööretelt igapäevakasutuseks täiesti piisavad kiirusomadused. Kaheliitrine on sõidutunde järgi küll jõulisem, kuid mitte nii palju, nagu numbritest arvata võiks (155 kW vs. 118 kW).

Diislid on mõistagi väga säästlikud, kuid nende miinuseks on luksuslikus ja muidu väga vaikses CC-s häirivalt ja pidevalt kostev diislijõmin. Ka ihkaks nõrgemal versioonil vihasemat minekut, kunagised 1,9liitrised olid näiteks palju äkilisemad. Kõiki mootoreid saab ühendada DSG-käigukastiga, 3,6liitrisel käib see alati kaasas ühes nelikveoga. Diislitele hakatakse neljarattavedu pakkuma hiljem, teistele ottomootoritele üldse mitte.

Võimsamate mootoritega versioonid varustatakse reguleeritava vedrustusega DCC (Dynamic Chassis Control), mis võimaldab kolmes astmes veermiku jäikust seada. Toimib see süsteem väga hästi, Comfort-seade teebki vedrustuse mugavaks ning Sport jäigaks. Teistest, üsna kergejalgsetest ja kiire reageerimisega mudelitest sõidab hoopis teistmoodi V-6. Selle märgatav lisamass annab kurvides inertsiga ja kiirendusel mõningase uimasusega endast märku ning 300 hobujõudu ärkavad alles kõrgetel pööretel. Küll aga kostab kapoti alt alati mahlakat kõrvapaitavat kuminat – sellist, mida praegusel elektri-, hübriid- ja nn downsizing’u-mootorite ajal järjest vähemaks jääb.

Tehnoloogiaküllus

CC hinnad algavad 27 726 eurost ehk palju kõrgemalt kui Passatil ning isegi sama mootori-käigukasti puhul on vahe suur. Varustust on aga CC-s märksa enam ning lisade hulgas ka mõni, mida pakutakse Volkswagenitele esmakordselt. Näiteks pimenurga-hoiatussüsteem ühes auto sõidurajal hoidmise abiga. Viimane tunneb ära, kui auto hakkab rajalt kõrvale kalduma ning roolib selle ise õigesse suunda tagasi. Lisaks pakutakse ekraanile kuvatavat 360kraadist parkimisabi ja kui end veel sellegagi piisavalt kindlat ei tunne, suudab CC end ise välja keerata vaid 50 cm autost pikemast parkimiskohast või end sinna paigutada, kui lisaruumi on ainult 80 cm. Sarnaseid juhi elu mugavaks või turvaliseks tegevaid süsteeme loetakse varustuse nimekirjas üles veel terve trobikond.