Veab palju ja mugavalt

palju modifikatsioone, kandevõime, mugav vedrustus, vaikne, CNG-mootori võimalus varustus, kallim kui analoogne Fiat, pikale juhile võib juhikoht väikeseks jääda (vaheseinaga variandil)

Uus Opel Combo on väikeste kaubikute hulgas mitmes mõttes tipptegija.

Iseenesest pole selles ju ka midagi eriliselt imestamisväärset, uus mudel peabki vanematest rivaalidest üle olema. Pealegi on tegu lihtsalt teise märgi ning väikeste disaini-detailierinevustega Fiat Doblòga. Väikekaubikuga, mis valiti 2011. aasta Van of the Year’iks ehk aasta kaubikuks.

Opel loetleb uhkusega tehnilisi näitajaid, mille poolest Combo omasuguste seas parim on: pikim telgede vahe (3105 mm), suurim kandevõime (koos juhiga kuni üks tonn), parim mahutavus (kuni 4,6 m³), tagasilla teljekoormus (1450 kg), madalaim laadimiskünnis (545 mm), pikim kaubaruum (kuni 3,4 meetri pikkustele esemetele) jne. Kõige selle põhjal kipub kangesti jääma mulje, et tegu on ühe pagana ebamugava, telliste või mullakoormate vedamiseks mõeldud kaubaautoga, mille puhul on tehtud kõik praktilisuse suurendamiseks ja seda sõitjate mugavuse arvelt. Sest üldjuhul tähendab kaubikute suur kandevõime üsna üheselt eriti puist vedrustust ning avar siseruum plekiselt kumisevat „kongi”.

Proovida saime nii tagumiste istmetega n-ö pereversiooni kui ka kahekohalist vaheseinaga mudelit. Muide, ka keretüüpide kohalt ei pea Opel silmi maha lööma. Pakutakse kaht telgede vahet, kaht kõrgust ja kahe, viie, ning seitsme istmega Combot. Sõitjateruumis on mõlema puhul asjad üsna hästi paigas: istmed on mugavad, nupud-juhtseadmed mugavalt käeulatuses, nähtavus läbi suurte akende ning kobakate küljepeeglite abil igas suunas hea. Küljeakendeta mudelil on seejuures lisaks väikesed panoraampeeglid, mis hõlbustavad oluliselt manööverdamist ja ümberreastumist. Puudust pole ka panipaikadest, kuigi A4-formaadis asjad tuleb paigutada suurde riiulisse kõrgele tuuleklaasi kohale. Riiul on kahtlemata aus, aga sealt asjade pimesi ülesleidmine ja kättesaamine võib vaevaliseks osutuda.

Mahukuselt on Combo tõesti suurepärane, seda vähemalt istmetega versioonis. Viiekohalisesse mahuvad reisijad vabalt ja nende taha jääb veel hiiglaslik veoruum. Kahekohalisel on vahesein aga üsna ette monteeritud, nii et pikemal juhil ei pruugi iste piisavalt taha liikuda. 190 sentimeetri puhul sobis see kõige tagumises asendis õige napilt.

Mõneti üllatuslikult on Combo oma eeskujulike kaubiku-näitajate kõrval ka väga mugav. Esmalt madala mürataseme poolest ja seda ka vaheseinata mudelil. Isegi kiirel maanteesõidul ei saa rääkida mingist kaubaruumist kostuvast kuminast. Kiita saab ka vedrustust – see on ka tagasillal sõltumatu, ei põruta tühja autoga sugugi ning on selles täiesti võrreldav tavaliste sõiduautodega. Küll lükkab tugevam külgtuul kõrget Combot tuntavalt.

Mootorivalikus domineeriva diislid, neid on lausa neli, lisaks üks bensiini- ja üks surugaasimootor (CNG). Diislid on 1,3liitrine (90 hj), 1,6liitrised (90 ja 105 hj), ning kaheliitrine (135 hj), bensiinimootor 1,4liitrine (95 hj) ning CNG-mootor 1,4liitrine turboga (120 hj). Säästlikud on need kõik, kuid bensiinimootorist tasub hoiduda, kui tõesti ka koormat vedada plaanitakse, 127 Nm ja 15,4 sekundiga „sajani”, ei kõla sugugi julgustavalt. Tõhusama pöördemomendiga diislid on paremad ning väärt alternatiivi pakub neile gaasi-Combo. Et surugaasi kilo on bensiini-diislikütuse liitriga võrreldes umbes 50 senti odavam, on ka sellega sõitmine odav. Küll tuleb arvestada, et praegu on Eestis vaid kaks CNG-tanklat, üks Tallinnas ja teine Tartus. Õnneks sõidab surugaasiauto vajadusel ka bensiiniga.

Combo hinnad algavad 13 426 eurost, odavaim diisliga auto maksab 15 142 ja surugaasiga 17 962 eurot, Fiati pakutavad analoogid on mõnevõrra soodsamad. Nagu seda tüüpi autode puhul kombeks, pole Combo baasvarustus mitte lihtsalt nadi, vaid lausa naeruväärne ning lisavarustuse nimekiri pikk.