Ilu nõuab ohvreid

välis- ja sisedisain, temperamentne kolmesilidriline mootor tagaistmel kitsas, nähtavus manööverdamisel kehv, puudub CD-mängija

Uus Renault Clio paistab omas klassis silma erakordselt efektse disainiga, kuid sugugi mitte kõige suurema praktilisusega.

Kui Renault paigutas oma stendile Pariisi autonäitusel umbes paarkümmend Cliot, ei näinud see sugugi välja nagu üks Clio-parkla, vaid pigem kui suur skulptuur. Uue Clio musklis tiivakaared, tõusev aknajoon, kroomdetailid ja sellest moodustuv tervik loovad mulje millestki hoopis lennukamast kui 9990eurose alghinnaga superminist.

Seejuures tasub tähele panna, et baaspakett sisaldab näiteks ka kiirushoidikut, valgusdioodidega päevatulesid, stabiilsuskontrolli, elektrilisi aknatõstukeid ja muud, jättes põhilises soovida vaid raadio osas. Kui maksta 800 eurot rohkem, ehk et valida järgmine varustuspakett, saab aga juba puutetundliku ekraaniga info- ja meelelahutussüsteemi. Säärane süsteem omab nii Bluetoothi kui ka USB-ühendust, kui tavalise CD-plaadiga pole midagi peale hakata, plaadimängijat lihtsalt ei ole. Millest on muidugi kahju.

Küll aga leidub palju võimalusi auto häälestamiseks oma maitsele vastavaks: viis välisdisainipaketti (erinevad kroomitud või värvitud detailid), kolm katusekujundust ning kaks, omakorda seitsme- ja neljaosalisse komplekti jagatud sisekujunduspaketti.

Tagaistmel kitsas

Clio sõitjateruumi saab muuta vägagi elurõõmsaks, näiteks nagu prooviautol lisades sinna ohtralt punast ja „tilgutades” sekka soliidseid musti läikpaneele. Igal juhul jätab selline kujundus sõitjateruumist olulisemalt kallihinnalisema mulje, kui seda teeks tavaline tumehall plast. Koostetöö on tehtud eeskujulikult, mis lisab veelgi Clio kontole veelgi plusse.

Plussidest saavad aga miinused, kui üritada pugeda tagaistmele. Kui 181sentimeetrine juht on enda järgi istme paika pannud, siis teine samasugune (ja ka mõnevõrra väiksem inimene) tema taha hästi enam ei mahu. Jõuga pressides muidugi mahub, aga põlved on tugevalt vastu esiistet ja asend ebamugav. Väljast efektne katusejoon lisab tagaistmel sõitjale veelgi pisikesse kasti surutuse tunnet.

Esiistmed pakuvad siiski mugavat äraolemist nii juhile kui ka kõrvalistujale. Juhikoha eripärana tuleb märkida digitaalse näiduga spidomeetrit, mida täiendavad klassikalised osutitega tahhomeeter ja kütusetaseme näidik.

300liitrine pakiruum kuulub klassis tavapäraste hulka, teisisõnu mahutab piisavalt, küll aga võiks selle kinni tõmbamise käepide olla ergonoomilisem. Allapoole kaldega pesast kipub käsi välja libisema, ilma et luuk tõmbest sulgumiseks piisavalt liikuma hakkaks.

Iseloomuga mootor

Seevastu kolmesilindriline 0,9liitrise töömahuga bensiinimootor väärib kiitust. Muidugi ei maksa sellelt pisikeselt 90hobujõudu arenevalt turbomootorilt oodata mingeid peadpööritavaid kiirendusnumbreid, küll aga annab see autole elava dünaamika ning tuleb toime vähese kütusekuluga – tootja andmetel 4,5 liitriga sajal kilomeetrile. Sel mootoril on iseloomu, ta pole üks paljudest kolbidega esemetest, mis auto lihtsalt liikuma panevad.

Tänu eelkäijast pikemale telgede vahele ja laiemale rööpmele käitub Clio maanteekiiruselgi rahulikult, pehmepoolse vedrustusega siiski lõpuni rahule ei saa jääda, see kipub n-ö lainetama, kere kaldub kurvides samuti üsna palju, samas jälle täristab liialt kruusatee auguridades.

Linnaoludes osutub probleemiks manööverdamine – nähtavus taha ja eriti taha-külgedele on vägagi piiratud.