Tutvused maksavad

Uut Volkswagen Golfi oleme mitmel korral juba kiitnud, nüüd on kord selle lähisugulase Seat Leóni käes: sama tehnika juures on León säravama disaini ja soodsama hinnaga, ehk kokku oma klassi üks paremaid!

Pressiüritusel toonitati ajakirjanikele, et uuest Leónist kirjutades ei peaks seda niivõrd Golfiga kui pigem kõigi ülejäänud konkurentidega võrdlema. Eks selline soov ole ka mõistetav, sest kui Volkswagen annab kohati Seatile silmad ette, siis teistel on Leóni tõesti raske ületada!

Kolmanda põlvkonna León kasutab Golfi ning Audi A3-ga sama platvormi ning on oma eelkäija kõrval muutunud proportsioonidega: umbes viis sentimeetrit lühem ja laiem, kuid kuus sentimeetrit pikema telgede vahega. See on hästi mõjunud sõitjateruumi mahukusele – kui tagumisel istmel pidevalt just väga pikki ei sõidutata, pole suuremat autot tarviski. Ka on suudetud vähendada kilosid, parimal juhul isegi 90 võrra.

Leóni kõige teravamad miinused avalduvad autoga tutvumise esimestel hetkedel ning hiljem neid eriti juurde ei tulegi. Esimene kohe autosse sisse istudes odavailmelise armatuurlaua plasti näol. Seda, kui otseseks võrdluseks võtta just Golf ning kui tegu on üleni tumeda plastiga. Pakutakse ka mitmevärvilist armatuurlauda ning selline elavam lahendus on silmale hoopis meeldivam. Teine puudus ilmneb pakiruumi avades – see on küll korraliku mahutavusega 380 liitrit – aga ka kõrge laadimiskünnisega ning istmete seljatugede allakallutamisel põrandasse jääva astmega.

Muus osas on siseruum kõigiti heal tasemel, juhikoht ergonoomiline ja mugav ning erinevalt eelkäijast võib asiseks lugeda müraisolatsiooni. Likvideeritud on teinegi León II-e põhimiinus ehk liiga plassi disainiga armatuurlaud. Väljast oli eelmine León ju samuti ilus, seest aga samaväärselt ilmetu.

Suuri üllatusi ei paku Leóni tehnika: näiteks mootorid on kõik varem Volkswagenitel nähtud ning seega nii säästlikud kui ka vähemalt piisava võimekusega. Valige neist milline tahes – kas eri võimsuses 1,2-, 1,4- ja 1,8liitrised TSI bensiini- või 1,6liitrised või kaheliitrine diisel – oma soetushinna juures on head või väga head need kõik. Proovisõidul jättis eriti sümpaatse mulje just suurem diisel (110 kW / 150 hj), mis andis üsna vaikse käigu ja vähese vibratsiooni juures peaaegu sportautoliku mineku.

Sõiduomadustelt on León jäigapoolne, konkreetne ning kindla juhitavusega. Põrutavast raputamisest saaks siiski rääkida vast ainult kehval teel ja FR-sportvedrustuse-suuremate velgede juures. 15-16tollistega saab kindlasti mõnusalt hakkama ka Tallinna auklikel tänavatel. Enamikul Leónidest kasutatakse väändetalaga tagasilda, kuid tavasõidul ei andnud iganenud lahendus endast negatiivselt ühelgi moel märku, nii et ostjat ei tohiks see samuti kuidagi häirida. Mitmikhoobvedrustusega varustatakse vaid 150 hobujõust võimsamad versioonid.

Leóni hinnad on Golfi omadest soodsamad (näiteks maksab baasmudel 1000 eurot vähem) ning varustus juba algtasemel enam-vähem korralik, kuid hästi otsides leiab turult vähema raha eest veelgi parema varustusega autosid.

Reference-baasvarustuses autodel on konditsioneer ja esimesed elektriaknad, kuid võimalusel soovitaks valida 1000 eurot enam maksva Style-paketi, mis suurt enam soovida ei jäta, sisaldades muu hulgas valuvelgi, kiirushoidikut, nahaga kaetud rooli, vihmasensoriga klaasipuhasteid, „sinihamba”-ühendust ja tagumisi elektriaknaid. Kolmas – tipmine varustustase FR lisab veel näiteks sportlikumaid elemente (ka vedrustuse), helisüsteemi kõlareid jm.