Astra OPC: kiire ja täpne

Mitte et ma suur Hemingway austaja oleks, kuid see paduvihm, mis saabub LaitseRallyParki koos Opel Astra OPC-ga ei ennusta tõesti midagi head.

Küllap teate, sel Ameerika kirjanikul tuli vihm koos õnnetusega, kes ei tea, võib (uuesti) lugeda näiteks romaani „Hüvasti, relvad”. Aga see selleks. 280 hobujõudu, 400 njuutonmeetrit, kuue sekundiga 0–100 km/h ning vihmast üleujutatud rada annavad kokku koosluse, kus kiiruse ja turvalisuse piir muutub eriti häguseks. Venida oleks igav, liigne kihutamine aga võib saada järsu lõpu betoonseinas või mullavallis.

Kiireks sõiduks sisse lülitatud OPC-sõidurežiim osutub libedale rajale liiga karmiks. Kuival oleks see eriti tundliku rooli ja üliärksa gaasipedaaliga seadistus parim mõeldavaist, kuid vihmas piisab sportprogrammist, mis kujutab endast vaheastet tavaseade ja ülisportliku OPC vahel. Libedal tuleb ka veidi pehmem vedrustsusseade, kui pakkus OPC. Ehkki jah, vedrustuse mõttes pole vahe kahe seadistuse vahel kuigi suur.

Ärev hetk

Astra pühib stardisirgelt minema erakordse enesekindlusega, sportlikusse seadesse viidud stabiilsus- ja veojuõukontroll suudavad koostöös piiratud libisemisega diferentsiaaliga ka märjal rajal jõu efektiivselt maha panna. Samas paljastub juba stardisirgel ja esimesse kurvi pidurdamisel Astra OPC suurim puudujääk – ebatäpne käiguvahetus.

ABS-i töö väärib aplausi, see laseb rattad blokeerumise piirile vist küll nii lähedale kui üldse võimalik ja kahandab pidurdusmaa lühikeseks. Jääb vaid üle tõdeda, et alahindasin Astra võimet märjal rajal pidurdada, tehes seda selgelt liiga vara.

Kurvis annab ees MacPherson-tüüpi vedrustusega ja taga Watti hoovastikuga Astra endaga toimuvast kuhjaga tagasisidet. Seejuures käitub Astra OPC uskumatult lähedaselt neutraalsele, võimsalt esiveoliselt oleks oodanud suuremat alajuhitavust. Ka 1,55tonnine tühimass on üsna osavalt ära peidetud.

Sportiste hoiab juhi kindlas haardes, lubades keskenduda auto juhtimisele, mitte sadulas püsimisele.

Võin kinnitada, kasutades libedal teel sporthäälestuses stabiilsuskontrolli, sõitsin kindlasti kiiremini kui ilma elektroonika abita. Jah, elektroonikata sõit oli dramaatilisem, kaapimiste ja ühe päris hoogsa, aga see-eest ootamatu külglibisemisega, mis tuletas meelde eespool mainitud vihmaoomeni, aga lahenes, nagu esiveolisel autol enamasti, gaasi põhja vajutamise tulemusena auto esiosa pöördumisega sõidusuunda. Ringiajale vingerdamine kindlasti kasuks ei tulnud. Täpselt töötav elektroonika leidis pidamise piirid märksa täpsemalt üles, kuid ei tapnud liigse agarusega sõidurõõmu.

Sobib ka igapäevaautoks

Muidugi tuleb igapäevastes asjaajamistes Astra OPC-ga arvestada, et tegemist on vägagi sportliku autoga ja auklikul teel raputab see omajagu. Siiski mitte talumatult, mõni vähem sportlik käitub kehval teel sõites palju tüütumalt.

Kasutusomadustelt sarnaneb OPC-mudel mõistagi baasauto Astra GTC-ga, mis tähendab, et tagaiste on täiesti kasutatav nagu ka 380liitrine pakiruum.

Astra OPC maksab pisut alla 30 000 krooni. Võrreldes teiste sama klassi sportlike autodega, näiteks Volkswagen Golf GTI-st (220 hj) ja Ford Focus ST-st (250 hj) rohkem, kuid Astra OPC on neist ka võimsam.

Kristjan Sooper