Geene pole võimalik varjata

Mercedes nimetab V-klassi küll mahtautoks, kuid tegelikult on see siiski kaubik, kuhu istmed sisse tõstetud. Sellist lahendust hindab mõni kõrgelt, teine aga peab poolikuks.

V-klassi Mercedes-Benz ehk meilgi laialt levinud Viano järglane paljastub sügise poole müügile jõudva kaubiku Vito sugulaseks kastja kere poolest, kuid auto silmnägu on üsna sarnane S-klassi ja teiste sõiduautode omaga. Suur osa V-klassi armatuurlauast (näidikud, keskekraan, lülitid) pärineb C-klassilt. Tulemus on päris kena kokteil sõidu- ja tarbeautost.

Kaubikugeene leiab peale välimuse ka sõitjateruumist, sest V-klassi teise-kolmanda rea istmeid ei saa sarnaselt „päris” mahtautoga põhja sisse peitu klappida – suuremat veoseruumi vajades pead need lihtsalt autost välja tassima. Keegi ei viitsi sellist gümnastikat sageli harrastada, kuid teisalt on kõik kuus (proovisõiduautol lisatasu eest seitse) istet võrdselt mugavad ning põrandast piisavalt kõrgel asuva istmepadjaga ehk istuma ei pea põlved vastu lõuga. Kõik istmed on pikisuunas seatavad (teise rea omad lisaks seljaga sõidusuunda pööratavad) ja jalgeruumi jätkub ka suurt kasvu sõitjale.

Suured lükanduksed (odavamatel versioonidel on vaid parempoolne) liiguvad kergelt ja sulguvad hästi, kuid saadaval on ka elektriajam (799,2 eurot ühele uksele, tagaluugile 637,2 eurot).

Pakiruumist on kadunud Vianos leidunud panipaigad, kuid Avantgarde-varustuse puhul asendab neid üleskäänatav ja autost väljatõstetav paks riiul, milles on kaks madalat kaanega kaetud hoiukohta, kus omakorda peituvad lahtiklapitavad plastkastid. Tagaluugi avatavast aknast on kergemat kraami mugav riiuli peale laduda, kuid suurte kohvrite vedu riiul pigem segab.

V-klassi auto sõidab Vianost selgelt pehmemalt ja mugavamalt, oma panuse annavad automaatselt seaduvad amortisaatorid (versioonil Avantgarde baasvarustuses, teistel 162eurone lisavarustus). Juhiistegi on pehmem ja parema külgtoega ning elektrilise võimendiga rool kerge, aga samas piisavalt täpne ja küllaldase teetunnetusega.

Juhi silma rõõmustab moodne armatuurlaud, mille ergonoomika kallal tahaks natuke norida. Panipaiku leidub vaid ustes ja keskkonsoolis põranda lähedal (sinna on poolpeitu poetatud ka USB-pesad), kuid armatuurlaua pind on ilmselt ilu nimel pisipudinate jaoks sobivaist hoiupaikadest ja topsihoidjaist vabaks jäetud, kuigi ruumi neile leiaks.

Kallimatel versioonidel toretseb armatuurlaua keskel suur ekraan, mis sisse lülitudes osutub oodatust väiksemaks, sest seda ümbritseb lai must raam. Miskipärast pole tegu puuteekraaniga, vaid raadiot, kliimaseadet jm juhitakse keskkonsooli puutepadjandi ja/või osalt selle alla jääva juhtrattaga. Kasutusloogika saab selgeks esimese päeva jooksul, kuid naviseadme aegunud kaart nii kallis autos oli pettumus (näiteks ei tea seade siiani midagi Luige liiklussõlmest).

V-ga maanteed mõõta on puhas lust, kuigi tuulemüha hakkab kõrvu kostma alates kiirusest 100 km/h (põhjus võis olla lisavarustusena (475,2 eurot) pakutavais katusekaartes). Seitsmekäiguline automaatkast hoiab mootoripöörded mõõdukana ning dünaamikat on sellise bussilaadse sõiduki kohta piisavalt, kuid mitte ülearu. Kurvilisel teel ja linnaliikluses segavad vaadet maailma ühed jämedamad A-piilarid, millest möödavaatamiseks võib kaela nikastada.

Proovisõiduauto leedlaternate (1674 eurot, Avantgarde’il standardis) lähitule ulatus on pisut napp, kuid kaugtule oma meie kiiruste juures piisav. Sinakas valgus on tuhmim kui ksenoontule oma, aga vähemalt kuiva ilmaga joonistusid teekonarused välja tavalisest selgemalt. Kurvis pöörab kiirevihk kurvi suunas rohkem kui ksenoontuledel kombeks.

Kütusekulu poolest suutis V-klass üllatada. 2,1-tonnise tühimassiga kõrge auto tarvitas automaatkastist ja valiku võimsaimast mootorist hoolimata proovisõidul keskmiselt vaid 7 l / 100 km. Tõsi, maanteel 110 km/h alas kerkis kulu märgatavalt, kuid linnasõidul mitte kuigivõrd. Põgusalt sai proovitud ka automaatkasti Eco-režiimi, kuid see tegi auto hulga uimasemaks. Valikus on veel ka sportrežiim ning käikude käsitsi vahetamise võimalus, aga nende järele normaalsel sõidul vajadust tekkida ei tohiks.

Kui V-klassi hind tundub ehmatav (proovitud V 250 Avantgarde’i 50 300eurone baashind oli nahkpolstri, naviseadme, automaatkasti, 18tolliste rataste, seitsme istme, istmesoojendite jms tõukel kerkinud 64 000 euro ligi), peab ära ootama sügisel müügile jõudva kaubiku Vito, mille inimeste vedamiseks mõeldud versioon tuleb lihtsakoelisem, aga märgatavalt odavam.