Cactus – kas torgib või ei torgi?

Citroëni džiibilik väikeauto C4 Cactus paistab silma eriskummalise disainiga ning üritab sõitjaid igati meelitada, ent lõpuks ajavad väiksed ergonoomikaapsud juhi lihtsalt närvi.

Kõigepealt peamisest. Cactus osutus tohutuks pilgumagnetiks. Umbes pooled kaasliiklejaist jäid sellele järele vaatama, nagu sõidaks lahtise neoonkollase Lamborghiniga, alasti. Selline tähelepanu tõestas, et vähemalt välisdisainiga saavutasid Prantsuse kujustuskunstnikud täistabamuse. Tõsi, paljudele Cactuse välimus ei meeldi, ent vähemalt sama paljudele meeldib ning igal juhul eristub see selgelt. Just eristumine on see, mis tänapäeva automaailmas kõige raskemalt tuleb.

Kuigi nime poolest C4 Cactus, ei põhine 4,16meetrine luukpära C4-l vaid hoopis väiksemal C3-l. Džiibilikust välimusest ei maksa ennast eksitada lasta, auto on üksnes esiveoline. Disainis viivad mõtte maastikule eelkõige plastpaneelid ustel, mis on tegelikult õhkpadjandid. Need kaitsevad autokülgi kriimude, mõlkide ja muude vigastuste eest, aga kui need kunagi siiski välja peab vahetama, tuleb arvestada 200eurose väljaminekuga (ukse kohta).

Huvitavaid detaile leidub välimuses veel. Esilaternad jagunevad kolme ossa, kusjuures peaelemendid on keskel, katusereelingud on vormitud tiivakujuliseks ning pakutakse kahevärvilisi velgi. Meeldivad üllatused jätkuvad Cactuse sisemuses. Prooviautol oli maitsekas pruun ja must sisemus ning lisapadi ka esiistmete vahel, mis lõi mulje diivaniistmest nagu autodel muiste. Edevad olid ka aasalaadsed käepidemed esiustel ning stiilset reisikohvrit meenutav kindalaegas.

Pruuni polstriga istmed tunduvad fotodel õdusad ning osutuvadki sõiduproovil ülimõnusaiks: suuremõõdulise padjaga, pehmed, toetavad. Tasemel mitte üksnes selles autoklassis, vaid üleüldse. Juhti tervitavad armatuurlaual kaks ekraani ning üksikud nupud, esmakordselt autosse istudes võib seisupiduri hooba ekslikult käigukangiks pidada. Proovitud robotkastiga autol asendavad kangi hoopis kolm nuppu (D-R-N), manuaalkasti puhul on käigukang harjumuspärane ning seisupiduri hoob samuti. See tähendab, et manuaalkastiga Cactusele mainitud diivanistet ei saa.

Nuppudega ohjatav kuuekäiguline käigukast kippus domineerima – paraku halvas mõttes. Meenusid aastatetagused jõnksutavad ja käiguvahetustega venitavad robotkastid, mis vähemalt diisel-Cactuse pardal elavad edasi. 92hobujõuline diiselmootor osutus adekvaatseks ning lubab hakkama saada kõigest 3,6liitrise kütusekuluga (keskmiselt!).

Sõidul jätab Cactus võrdlemisi mugava ja üldse mitte väikeautoliku mulje. Paraku ilmnesid arvukad pisiapsud elementaarses kasutusmugavuses, mis häirisid nii juhti kui ka reisijaid. Näiteks stabiilsuskontrolli lülitamiseks asub armatuurlaual eraldi nupp, aga konditsioneeri kasutamiseks tuleb puuteekraani menüüdesse sukelduda. Rooliratast saab reguleerida kõrguses, aga mitte kauguses, mainitud käigunupud asuvad liiga madalal, klaaskatusel puudus päikeseruloo ning raadio kõlarid teevad jubedat heli.

Olukord auto tagaosas polnud parem. Tagaaknad alla ei käi, vaid avanevad pisut väljapoole, tagaistet on väga tülikas kokku klappida, pakiruumi laadimiskünnis asub kõrgel ning kõikjal sisemuses kohtab karedat ja kõva plasti, mis on valusas kontrastis pruuni polsterdusega.

Kõike arvesse võttes võiks C4 Cactus olla odavam, kui ta on. Proovitud robotkasti ja nõrgema diiselmootoriga versioon maksis 18 500 eurot, kusjuures mustade asemel pruunid plastpaneelid ustel tähendavad veel 200 eurot lisaks ja maitsekas pruun sisemus omakorda 1400 eurot. Valuveljed tulnuks samuti juurde osta, kahevärvilised maksavad näiteks 800 eurot.

82hobujõulise bensiinimootoriga baasmudel tundub oma 13 800 euroga soodsam, ent sel puudub kliimaseade ning „sajani” kiirendamist tuleb oodata 13 sekundit. Vahest oleks targem oodata ära kolmesilindrilise turbomootoriga (110 hj) mudel, mis hakkab maksma alates 17 500 eurost.