Volvo hoiab oma kurssi

Uus Volvo XC90 ei purjeta autoklassi valitsevate „sakslaste” kiiluvees, vaid hoiab selgelt oma kurssi.

Mitte et Volvo uue lipulaevaga konkureerivad Saksa „kolmiku” mudelid Audi Q7, BMW X5 ja Mercedes-Benz GLE ühesugused oleksid, sugugi mitte, neil kõigil on oma iseloom ja eripära, aga samas ka teatav, pigem tunnetatav kui numbritesse-valemitesse paigutatav ühisosa. Nimetame seda saksapärasuseks. Volvo paneb vastu samasuguse tunnetusliku rootsipärasuse.

Võtame kas või disaini, Volvo lakooniline olek eristub, aga seejuures ei saa XC90 nimetada igavaks. Eelkäijaga pole mõtet kujustust ega tehnikat võrdlema hakata, sest pärinevad need ju 2002. aastast, mil mõjusid samuti värskena, kuid aastad tegid uuenduskuuridele vaatama oma töö.

Sama napisõnalisuse ja selguse teema jätkub XC90 sisemuses, kus nuppe leidub õige vähe, neid asendab puutetundlik ekraan. Moodne luksusdžiip pakub palju seadistusvõimalusi ja nende koondamine ühtsesse juhtimiskeskusse on igati loogiline ja lausa hädavajalik – kui XC90 iga võimalus tähendaks eraldi nuppu, leiduks neid sõitjateruumis sadu. Siiski võinuks Volvo jätta alles kliimaseadme „otseteed”, sest puutetundliku ekraani kaudu temperatuuri seadmine osutub sõitvas autos ülearu tähelepanu nõudvaks. Küll aga saab näiteks sõidurežiime valida eraldi pöördnupust keskkonsoolil, ka leiduvad otseteelülitid aknasoojenditele, muidugi paiknevad roolil klahvid helisüsteemi, reisiarvesti ja kiirushoidiku jaoks jne.

Sõitjateruumi saab üldiselt iseloomustada kui selgelt korrastatut, hinnalist, kuid mitte uhkeldavat ja mugavat. Erilist kiitust väärivad istmed, sest ilmselgelt läbivad paljud XC90-ga pikki vahemaid ja mugav, aga samal ajal piisavalt toekas iste mängib tähtsat rolli. Ruumi jätkub lahedalt nii esimesse kui teise istmeritta, kolmas (kui muidugi valitud kolme istmereaga mudel), sobib lastele pikemaks reisiks ja täiskasvanutele lühiajaliseks istumiseks.

Prooviauto 320 hobujõudu sünnivad vaid kaheliitrisest töömahust, kuid seda nii turbo- kui mahtkompressori kaasabil. Mootor töötab viimistletult, vaikselt ja veab vägagi ühtlaselt. Mõne mööndusega, näiteks hääl, mille kohta võib isegi öelda, et see kõlab nagu suure töömahuga vabalthingav.

400njuutonmeetrine pöördemoment on saadaval vahemikus 2200–4500 pööret minutis ning võimsustipp 5200 pöördel minutis. Kaheksakäiguline automaatkäigukast leiab vaevata õige ülekandesuhte, et mootor saaks rahulikul minekul säästa kütust ja reipamalt muskleid näidata. Viimastega on nii, et mingit plahvatuslikku-rapsivat jõudu ei maksa XC90-st oodata, küll aga enesekindlat jõulisust. 0–100 km/h teeb see 6,9 sekundiga, ütlematagi selge, et möödasõidud sujuvad kui muuseas.

Juhitavuselt käitub XC90 kui suur sõiduauto või teisisõnu nagu üks kaasaegne tipptasemel luksusdžiip. Maanteel liigub pingevabalt ja stabiilselt, jagades juhile täiesti arvestatavat tagasisidet. Aktiivvedrustusega prooviauto kaldumine kurvides oli tähelepanuväärselt väike, selline trimmis olek aitab märkimisväärselt kaasa juhitavustäpsusele. Nii võib juht ühtäkki avastada, et kahetonnise ja viiemeetrise mürakaga on ka kurvilisel asfaltteel päris meeldiv sõita.

Siiski peab arvestama, et ka mugavaimas seades ei muutu XC90 mingiks hõljujaks, ta ei ole ebamugav, seda mitte, kuid mõnigi ristivagu või teravam kruusateeauk võiks olla tõhusamalt summutatud. Õhkvedrustus võimaldab ka kliirensit muuta: tavaseades on see 23,7 sentimeetrit, maastikurežiimis 26,7 sentimeetrit. XC90 tohib vedada kuni 2,7tonnist piduritega haagist.

Volvo XC90 hinnakiri algab 51 200 eurost, mille eest saab viiekohalise kerega, esiveolise ja 190hobujõulise diisliga mudeli, soodsaim nelikveoline maksab 56 400 eurot. Varustus on ka baastasemel rikkalik, sisaldades paljule muule lisaks näiteks liiklusmärkide tuvastit, sõidurajahoidjat ning parkimisabisüsteemi jpm.