Jazz jätkab samal viisil

Kolmanda põlvkonna Honda Jazzi praktilisusele on konkurentidel raske vastu saada, ent väiksel Hondal ilmneb ka mõni nõrk külg.

Üldjoontes on uue Jazzi põhiidee ja tugevad küljed – ennekõike praktilisus – ikka samad nagu eelkäijatel: kõrges mahtuniversaalilikus keres on kütusepaak viidud esiistmete alla ning see võimaldab auto tagaosa teha eriti mitmekülgse. Lisage komplekti nutikad istmed (Honda Magic Seat) ja mõned juurde tulnud sentimeetrid ning kokku saab väljast kompaktse, ent seest ruumika auto, mis Honda vältel annab avaruses silmad ette isegi suurtele sedaanidele.

Tõepoolest, võimalusi Jazzi hästi ära kasutada on palju. Tagaiste mahutab muretult ka täiskasvanud, istmete seljatugesid alla kallutades tekib sileda põhjaga suur pakiruum, tagaistmete alumist osa ühes või kahes osas üles tõstes mahub palju ka esimese istmerea taha ning uue lahendusena saab kõrvalistuja istme pikali kallutada nii, et tekib pikk lavats. Siis võib kaasreisija näiteks taha istuda ja jalad pikalt välja sirutada nagu kodus diivanil. Proovitud – ja tundus väga mõnus.

Juhikohal on tuttavlikud Honda näidikud, rool ja uut HR-V-d meenutav armatuurlaud. Materjalide valik on väikeautolikult rahuldav, kuid varustus tubli ja tänapäevane. Silmale meeldivam on vaadata parema varustustaseme kliimaseadme ja puutetundlike nuppudega keskkonsooli, odavama versiooni kolm suurt ja kõrget pöördnuppu tunduvad pisut ajast ja arust.

Väikese miinusena võiks rooli seadeulatus olla pisut suurem. Kui iste oli paika seatud, jäi rool 190sentimeetri pikkusele juhile pisut liiga kaugele ja madalale. Küll aga väärib kiitust nähtavus: kitsad piilarid, küllalt suured aknad ja kõrgemapoolne isteasend teevad väikese autoga linnas manööverdamise hõlpsaks.

Kui manööverdamine ja linnasõit on Jazzis hõlpus, siis maanteel Honda end sama kindlalt ei tunne. Jah, ta läheb küll usaldusväärselt otse ja midagi väga valesti ei tee, kuid vaatamata eelkäijaga võrreldes mitmel moel sätitud vedrustusele-roolile on mõnigi konkurent parema juhitavusega ja ka mugavam.

Suurem on häda siiski mootoriga. Esiteks on mootorivalik väiksemast veel väiksem: ühesõnaga puudub. Euroopas pakutakse ainsana uut 1,3liitrist bensiinimootorit. Paberite järgi on see igal juhul põnev, kasutab otto- asemel Atkinsoni tsüklit nagu näiteks Toyota-Lexuse hübriidid ja mõni Mazda. See tähendab lihtsustatult, et sisselaskeklappi hoitakse kauem lahti ja nii lükatakse survetakti ajal osa kütusesegust sisselaskesse tagasi. Vastavalt oludele reguleeritakse klapiajastust ja nii peaks kokkuvõttes tulemuseks olema eriti säästlik mootor ilma pöördemomendi märkimisväärse vähenemiseta.

Säästlik on väike Honda kahtlemata: maanteel lubatakse kulu 4,3, keskmiselt 5 l / 100 km (variaatoril vastavalt 4,1 ja 5,3 l / 100 km). Ülejäänus valmistab uus jõuallikas paraku pettumuse. Kui maksimaalne pöördemoment on ainult 123 Nm, siis, nagu karta võibki, piisab sellest rahulikuks kulgemiseks, aga kui soovite veidi kiiremini liikuda, pole see lihtsalt võimalik. Jazz on aeglane ja kui temalt enamat nõuda, muutub ka lärmakaks. Rivaalide pisikesed turbomootorid on siin hoopis teisest klassist.

Kuuekäigulise manuaalkäigukasti (üks käik enam kui eelkäijal) kõrval pakutakse variaatorkasti. Viimane on küll mugav, kuid koostöös nõrga mootoriga välistab igasugused dünaamilised ambitsioonid juba eos.

Uus Jazz on juba Eestis kohal ja päriselus ei näe ta parem välja kui piltidel. Kui uued HR-V ja CR-V näevad head välja ning universaal-Civic on küll vastuoluline, kuid paljude arvates ikkagi omapäraselt kena, siis Jazzile anname disaini eest julgelt miinuse.

Hondale tüüpiliselt algab hinnakiri suhteliselt kõrgelt, 13 990 eurost, kuid see-eest sisaldub selles korralik varustuspakett, mis hõlmab nt konditsioneeri, kiirushoidikut, vihmaanduriga klaasipuhasteid, istmesoojendusi jpm. Variaatorkäigukast lisab 1000 eurot.