Üks kaalukas „aga”

BMW M2 Coupe valmistati ahvatleval moel, mahutades suurema M3/M4 ainult natuke kohitsetud tehnika pisemasse keresse. Aga väiksus ei tähenda, et M2 paistaks silma sportliku kergusega.

Arvestades seda, kui palju kordi kasutab BMW pisikesest M2 sportkupeest rääkides sõna „kerge” (kerged alumiiniumist veermikudetailid, kerge alumiiniumsüdamikuga malmpidurikettad, kerged sepisveljed jne), on M2 Coupe tühimass (juhita 1520 kg) teatav pettumus. Seda on kõigest 17 kilogrammi vähem kui 20 sentimeetrit pikemal ja 12 sentimeetrit suurema telgede vahega suuremal vennal M4 ning ka neljaukseline M3 ületab M2 vaid 40 kilogrammiga.

M3 ja M4 on mõõdupuuks sellepärast, et M2 veermik on laenatud just neilt ning mootorgi (kuigi teise, kohati lihtsakoelisema konstruktsiooniga seeria oma) ei jää võimsuselt nende 431 hobujõudu ning 550 Nm arendavale kolmeliitrisele alla väga palju. Kahe asemel vaid ühe turbokompressoriga üle laetud reaskuuene pakub 370 hobujõudu ja ajutiselt kuni 500 Nm (püsivalt 465 Nm 1400–5560 p/min), mistõttu spurdib topeltsiduriga robotkastiga M2 „sajani” vaid 0,2 sekundit aeglasemalt.

M3/M4 veermik mõjub hästi ka M2 välimusele, sest tavalise 2. seeria kupee omast on rööbe üle kuue sentimeetri laiem, mistõttu on rattakoopaid vägevalt laiendatud. Sinna peavad ju mahtuma 245/35 (ees) ja 265/35 ZR19 mõõdus rehvidega rattad, mille veljekodarate vahelt piiluvad ees 380- ja taga 370millimeetrised läbipuuritud pidurikettad.

Mootor läheb hoogsalt pöördesse (6500 p/min), kuid hääle erutavaima teravuse lõikavad maha turbo tiivikulabad. Mürglit on sellegipoolest piisavalt, eriti kui lülitada sisse sportrežiim. Kaasnev vali mootorijõmin muutub tavalisel maanteesõidul lõpuks isegi pealetükkivaks ning raskest veel raskemaks muutuv roolgi hakkab pikapeale tüütama. Mõlemad häiringud saab kaotada autot comfort-režiimi lülitades.

Sõitmisele kogu südamest lähenedes on õige valik Sport+, sest siis sõidetakse käigud „lõpuni”, ESP muutub kerget külglibisemist sallivaks ning M2 avaldab kõik oma võimed. Kuiv asfalt on äkki nii libe, et veojõudu tegelikult hämmastavalt tõhusalt maha panna suutev, automaatselt blokeeruv tagadiferentsiaalgi ei suuda rehvisuitsu enam ära hoida ning kiirus kasvab hetkega selliseks, et politseinik hukkaks su ilmselt otse sündmuspaigal. Nimelt ärkab M2 tõeliselt ellu alles siis, kui spidomeeter näitab 130 km/h ja rohkem. Tuulemüha on ka siis vaikne, kuid rehvimüra kasvab valjust veel valjemaks. Tõsi, proovisõiduautol olid miskipärast all Falkenid, mitte originaalis ette nähtud Michelin Pilot Super Sportid. Kas 3600 kilomeetriga olid need juba hävinud?

Kuigi üürikese proovisõidu käigus ringrajale ei jõudnud, avaldus M2 iseloom ka kurvilisel kõrvalteel: pidurid on võimsad ning robotkast laob käike nii üles kui ka alla ülikiiresti ja lausa selgeltnägija vääriliselt. Käike käsitsi vahetades robot ei sekku, lubades soovi korral viimased meetrid enne kurvi paugutada mootorit piirajas hoides. Vedrustus on muidugi jäik, kuid isegi kõige jubedamad asfaldilained ei pane seda põhja lööma, või kui, siis käib see väga elastselt ja viisakalt.

Paigaltstardiabi (ESP maha, 1. käik käsivalikuga sisse, vasaku jalaga põhja piduri- ning paremaga gaasipedaal ning lõpuks päästad piduri valla) virutab auto liikvele eriti vägivaldselt, kuid ka siis ei kosta sportlikult tihkest veermikust ühtki valusat kolksatust.

Algul tundus ülekohtusena viia selline asfaldihuligaan kruusateele, kuid ... mis pole keelatud, see on ju lubatud! Laiad rehvirullid leidsid ka seal (tänu auto raskusele?) ootamatult hea haarde ja kiirus kasvas ruttu üsna hirmutavaks. Aru tuli pähe siis, kui auto enne kurvi järsult pidurdades laperdama lõi. M2 mängumaa on siiski asfalt.

Suurelt osalt maanteel tehtud proovisõidul jäi keskmiseks kütusekuluks 10,4 l / 100 km.

Muskelkääbus on üsna hea varustusega (nahkpolster, biksenoontuled, kahetsoonikliimaseade jne), aga lisatasu eest saab hea navi, parema muusikamasina ning näiteks võimaluse auto enda ekraani ja kõrgele keskkonsoolile paigutatud pöördlüliti vahendusel eri äppe kasutada.

M2 on ligi 20 000 eurot odavam kui M4, kuid ikkagi väga kallis. Kui välimuse arvelt raatsid tingida, on 326hobujõulise 235i Coupe ligi 9000 eurot madalam hind juba päris ahvatlev, kuid selle ja M2 vahele on peagi lisandumas veel M240i Coupe (340 hj, 0–100 km/h 4,6–4,8 s), mille saab soovi korral ka nelikveolisena.

Elmar Ots