Ilus ja sportlik, kuid mitte ilma puudusteta

Jaguar F-Pace näeb kuri välja ja sõidab sportlikult, kuid lubab endale ka mõne natuke üllatava miinuse.

Linna-, luksus- ja muude džiipide ning džiibilaadsete autode võidukäigu juures pole ime, et oma osa tahavad saada ka tootjad, keda kunagi poleks kuidagi osanud maastikuautodega seostada. Jaguari puhul paneb pigem imestama, et nii kaua oodati; universaali ja diiselmootoriga oli neil uute radade avastamine ju ammu selgeks saanud.

F-Pace jääb mõõtmetelt kompaktsete ja suurte esinduslike džiipide vahele: võttes kõrvale näiteks Mercedes-Benzi, on uus Jaguar suurem kui GLC ja samavõrra väiksem kui GLE. Disainis kasutatakse teistelt Jaguaridelt tuttavaid elemente ja natuke igavama küljejoone kõrval mõjuvad esi- ja tagaosa igal juhul jaguarlikult, värskelt ja üsnagi agressiivselt. Sõitjateruumis on lood pisut tavapärasemad. Uhkete nahkistmete ning läikiva puiduimitatsiooni kõrval leiab kahjuks ka selle autoklassi kohta kohatult lihtsat plasti. Sõrmenukiga koputamine kinnitab silmaga tuvastatavat: uksepaneel klobiseb nagu odavautos! Tõsi küll, ses suhtes mõjus beeži sisuga prooviautost visuaalselt tunduvalt paremini esinduse salongis seisnud musta värvi sisemusega auto.

Ruumi üldiselt jätkub, aga päris pika juhi taga istujal võib küll põlveruumi puudu tulla. Tagaistme seljatoe kallet saab reguleerida ja kolmes osas alla kallutada. Pakiruum on väga mahukas (650 l), kuid juhul kui soetate täismõõdus varuratta, katab seda kõrgendus, mis tõstab põhja kümmekonna sentimeetri võrra kõrgemale.

Esiveoline ja manuaalkäigukastiga baas-F-Pace saab kapoti alla tõenäoliselt peamiselt diiselmootorid: valikus on reasneljane (180 hj) ning meie proovitud kolmeliitrine V-6 (300 hj). Viimasega samas hinnas on kolmeliitrine bensiinimootor (V-6, 340 hj) ning tippmudelina troonib sama jõuallika 380hobujõuline versioon.

Kolmeliitrine diisel on oma 700 Nm pöördemomendi ning lubatava kuueliitrise kütusekuluga suurepärane valik. Tavaliselt tuksub vaikselt ja madalate pöörete juures, kuid „ärkab” gaasivajutuse peale kiiresti ning on siis tõeliselt jõuline. Meie kogemusel on kuueliitrine kulu realistlik maanteel, keskmiselt võib liiter-poolteist kindlasti juurde arvestada. Jaguari automaatkäigukast on kaheksakäiguline, nelikvedu on kohandatult üle võetud teistelt mudelitelt ning see tähendab, et põhiosas teevad tööd tagarattad, eesmised lülitatakse vedama vajadusel.

Nagu kallimate autode puhul ikka, on ka F-Pace’i varustuses sõidurežiimide valik, mis muudab ka nelikveo toimimise loogikat ning aitab näiteks libedates ja kehvema läbitavusega oludes paremini hakkama saada. Sõiduomadustelt ei küündi F-Pace päris Porche Macani kõrvale, aga on siiski suurepärase juhitavuse ja täpse rooliga ning mugavuse poolest heal tasemel. Väga head taset võib eeldada väiksemate rataste korral. Meie proovitud autol olid 20tollised (lisavarustusena võite osta isegi 22tollised), aga lihtsamad mudelid saavad kas 18- või 19tollised ja kindlasti tasakaalukamat sõitu pakkuvad rattad. Teine eelis on neil tõenäoliselt veel: nimelt väiksem rehvimüra, mis meie proovitud muidu eeskujulikult vaikses autos suurematel kiirustel päris kõrgeks kasvas.

F-Pace’i hinnad algavad umbes 44 000 eurost – nelikvedu ja automaatkast kergitavad selle 5000 euro võrra kõrgemaks ja kui soovite V-6-mootorit, siis juba üle 60 000 euro. Kui baashinnaga võrreldes on nii odavamaid kui ka kallimaid konkurente, siis F-Pace’i tippmudelite isegi üle 80 000 euro küündiv hind läheb enamikul julgelt eest ära. Varustustasemeid on terve rida, kuid mitmel puhul erinevad need peamiselt disaini, viimistluse ja rataste poolest ning mugavuslisasid tuleb veel eraldi juurde osta – ja nende nimekiri on pikk!

Margus Pipar