Kia hübriid: mahukas, aga mitte ülisäästlik

Kia uus hübriidauto hiilgab mugavuse ja ruumikusega, kuid võiks olla veelgi säästlikum.

Valem, mille järgi Niro loodi, on lihtne nagu 2 + 2. On ammu teada tõsiasi, et igasuguste linnadžiipide ja sellelaadsete autode turg kasvab hoogsalt ning järjepidevat, lisaks hindab Kia, et järgnevatel aastatel teevad hübriidautod Euroopa turul suure tõusu. Niisiis on tulem täiesti loogiline: ristakem hübriid ja crossover!

Niro näeb küll vähemdžiibilik välja kui mõni teine auto, mida konkurendina nimetatakse. Jah, sel on plastkaitsed rattakoobastel ja keskmise auto omast pisut kõrgem 16sentimeetrine kliirens, kuid Opel Mokka ja Peugeot 2008 kõrval on see visuaalselt pigem lihtsalt luukpära.

Disain pole sama õnnestunud kui mõnel teisel Kial, aga see pole ka otseselt kole. Eelistada soovitame siiski eredaid värve, sest proovisõiduautodeks olid teiste hulgas ka tumehallid Nirod, mis visuaalselt täiesti muu liikluse sisse ära kadusid. Džiibilikkust ei lisa ka tehnika, sest Kia hübriidauto on alati esiveoline.

Välimusest põnevam on Niro tehnika, kuid hübriidide mõistes midagi enneolematut see siiski ei paku. Nagu tavaliselt, töötavad käsikäes väike bensiini- ja elektrimootor. Niro puhul on esimeseks 1,6liitrine reasneljane, mis annab 105 hobujõudu ja 147 njuutonmeetrit. Elektrijõuallikas lisab omalt poolt nii palju, et ajami kogunäitajateks saadakse 141 hobujõudu ja 265 njuutonmeetrit. Aku asub tagasilla juures, seda laetakse ja sealt võetakse energiat vastavalt vajadusele, eraldi valitavat elektrirežiimi Nirol ei ole. Jõud viiakse esiratasteni läbi kuuekäigulise topeltsiduriga käigukasti. Osal turgudel pakutakse ka manuaalkäigukasti, Eestis mitte.

Niro stardib elektrilisena, kuid peaaegu kohe hakkab tööle ka bensiinimootor. See töötab kuuldavalt, aga mitte häirivalt ja edasi toimib kogu süsteem meeldivalt tähelepandamatult. Ses osas saab kasutusmugavust täiesti võrrelda sarnaste näitajatega tavajõuallikaga auto omadega. Peaaegu täielikult on likvideeritud ka vanemate hübriididega kaasas käinud kohatised n-ö trollibussihääled ja imeliku tunnetusega piduripedaal.

Dünaamika muljet ei avalda, aga on piisav. Samas ei tekitanud mingisuguseid probleeme ka kiirteesõit, Niro kulgeb 140 km/h sama vaevatult kui 90 km/h. Muidugi kasvab siis kütusekulu ja ka müratase. Viimane on muuseas eeskujulikult väike, kütusekulu aga üsna üllatav. Nimelt tekib märkimisväärne erinevus sellest, kas soetada Niro 18- või 16tolliste ratastega. Suuremad näevad tõesti palju paremad välja, aga samas kergitavad kütusekulu tehase andmeil tervelt 4,4 liitrini väiksemate ratastega versiooni 3,8 liitri vastu saja kilomeetri kohta. Kui võtta võrdluseks hiljuti Eestisse jõudnud uue põlvkonna Priuse näitaja 3,3 l / 100 km, on isegi ökonoomsem Niro janusevõitu. Veel enam: 4,4liitrist paremat tulemust näitavad paljud diislid ja lähedale pääsevad nii mõnedki bensiiniautod. Meie sõitsime peamiselt kiirteel, kus kulu kasvas isegi 6 liitrist kõrgemale, kuid tõsi – hübriidi säästlikkus tuleb välja peamiselt linnasõidus.

Tuues nüüd mängu hinnafaktori, muutub pilt tunduvalt paremaks. Niro baashind saab olema 22 490 eurot ehk umbes 5500 euro võrra väiksem kui Priusel. Golfi klassi diislid on üldjuhul pisut odavamad, aga võivad korraliku varustusega maksta ka sama palju. Vaid pisut janusemate bensiiniautosid saab küll märksa soodsamalt ja tegelikkuses on just need kindlasti Nirole suurimad konkurendid.

Varustustasemeid on kolm ja Kiale omaselt on neist lihtsaim LX paljude jaoks juba täiesti piisav.

Kui kütusekuluga Niro lõpuni veenda ei suuda, siis mõne muu eelisega küll. Alustades näiteks eriti pika (2,7 m) telgede vahega, mis kajastub otseselt nii ruumikuses kui ka mugavuses. Tagumisel istmel saab ka suur mees rahumeeli jala üle põlve visata, pearuumi jagub samuti, ning ühes mugava vedrustusega jätab Niro endast suurema auto mulje, kui see tegelikult on. Roolisüsteem on ehk ideaalist pisut kergema käiguga, aga keskmisele sõitjale siiski tõenäoliselt päris meeltmööda. Miinusena võib nimetada veel pisut lihtsavõitu sisematerjale, näiteks suuri plastist uksepolstreid ja üleüldse igavavõitu sisedisaini.

Margus Pipar