Värskust peenesse seltskonda

Volvo V90 mängib noobeluniversaalide seltskonnas kõrgtasemel kaasa kõigis mõõdetavates suurustes, kuid lisab ühe, mida paljudel ei ole – värskuse.

Nagu 26. oktoobri Autolehest lugeda sai, on Saksa suur kolmik, konkreetsel juhul BMW 5. seeria, Mercedese E-klassi ja Audi A6 universaalid kõik harjumuspäraselt kõrgel tasemel. Kõik kolm on liikunud aste-astmelt edasi varasema põlvkonna sõidukitelt, Volvo aga sooritas oma suure universaali V90-ga eelkäijaga võrreldes meeletu hüppe.

V90 puhul ei kerki küsimust, kas see on nüüd uus mudel või facelift, mida mõne margi uudiste puhul, tuleb tunnistada, tekib üha sagedamini. Vanast V70-st ei leia tõesti jälgegi. Ühtlasi tabab Volvo disainiga hästi klassis olulist – „rootslane” eristub selgelt, kuid samas teavad kõik, et suured keskautod ei ole koht, kus kujustusega vallatleda, sest sihtgrupp pööraks lihtsalt selja. Ei vallatletagi, V90 mõjub oma muskulaarsusele vaatamata intelligentsena.

Sõitjateruumis jätkub sama teema: keegi ei saa öelda, et V90 on nagu ... ja nüüd tuleb selle või teise automargi nimetus. See ei ole argument, et suur ekraan tuleb ette mõnestki teisest – nimetatagu mõni moodne sõiduk, kus säärane puudub!

Siiski on just liigne ekraanikesksus teema, mille pärast Volvo kallal kõige enam norida saab. Tõesti leidub moodsas autos nii palju seadistusvõimalusi, et nende juhtimise koondamine kuulub paratamatuste sekka, kuid kliimaseadme reguleerimine ekraani vahendusel tundub põhjamaisel autol siiski liialdusena.

Kuid see on ka ainus, mille üle nuriseda, ülejäänud olulisemad seadistused saab teha nuppudega roolilt või keskkonsoolilt, sealhulgas valida sõiduprogrammi ökonoomse, tavalise (ehk mugava) ja sportliku vahel. Muide, laheda kiiksuna Volvot mitte ei „vajutata”, vaid „keeratakse” nupust käima.

Viiemeetrises ja 2,9meetrise telgede vahega universaalis tunnevad end hästi nii eesmises kui tagumises reas sõitjad. Pakiruum mahutab 560 liitrit (klassis tavapärane mahutavus), aga kui istmed alla klappida (seda saab toimetada nupuvajutusega pakiruumi seinalt), siis üle 1,5 kuupmeetri.

Prooviauto 235hobujõuline diisel kuulub selle kütuseliigi esindajate valiku tippu, pakutakse ka 150 ja 190hobujõulist; bensiinimootorite võimsusnäitajad on 254 ja 320 hobujõudu.

Tippdiisel käib komplekti kaheksakäigulise automaatkäigukasti ja nelikveoga. Jõuallika 480njuutonmeetrise, vahemikku 1750–2250 pööret minutis jaotuva jõumomendi rakendamisega saab ülekanne hiilgavalt hakkama. V90 liigub sujuvalt, aga jõuliselt. Keskmiseks kütusekuluks kujunes Autolehel Tallinnas ja lähiümbruses tehtud mõõtmisel siiski suurem number kui tehaseandmes, 4,9 l / 100 km asemel 6,9 l / 100 km. Siiski tuleb lisada, et auto oli veel väikese läbisõiduga ja see number tõenäoliselt kahaneb.

0–100 km/h ajaks teatab tootja 7,2 sekundit, mis õigupoolest iseloomustab sõidukit päris täpselt – miski meeletu sprinter V90 ei ole, kuid muidugi mõista kaugel ka aeglusest. Sellist reibast, aga mitte hüperaktiivset käitumist küllap peenemat sorti universaali ostjad ootavadki.

Pealegi klapib mootori ja jõuallika kooslus ülitäpselt auto muude sõiduomadustega. Umbes kahetonnise tühimassiga V90 on kindel ja mugav, selge käitumisega, kuid veidi flegmaatiline. Pikk sõit maanteel V90-ga annab puhkuse mõõdu välja küll.

V90 hinnakiri algab 41 300 eurost (150 hj diisel, esivedu, käsikäigukast) ja juba baasversioon on rikkalikult varustatud. Võimsama diisli ja automaatkäigukastiga versioon maksab alates 55 900 eurost.

See, et V90 klassis kuulub auto võimaluste nimekirja suur hulk juhiabisüsteeme, on elementaarne, kuid Volvo puhul väärib üks eraldi esiletõstmist – see nimelt suudab tuvastada suuremaid loomi ja juhti hoiatada ning vajadusel rakendada automaatpidurdit. Kui kokkupõrge paistab vältimatu, pingutab auto turvavööd. Loomatuvasti kuulub, muide, baasvasrustusse koos n-ö klassikalise automaatpidurdi, adaptiivse kiirushoidiku ja palju muuga kuni istmesoojendusteni välja.

Kristjan Sooper