Ja mis siis, et pole enam üldse mini?

Kõigi aegade kõige suurem Mini on kõike muud kui miniauto. Kas linnadžiip Countryman suudab õigustada kõrget hinda või on see järjekordne keskpärane kõrgemaks kergitatud sõiduauto?

Vaat sulle progressi! Kui esimene Mini oli 58 aastat tagasi sündides 3,05 meetrit pikk (universaal Countryman 3,3 m), veeres 10tollistel ratastel ja kaalus 600–700 kg, siis uusim Mini, linnadžiibi Countryman teise põlvkonna esindaja, venitati 4,3meetriseks, rattamõõt on 16–19 (!) tolli ning tühimass küündib nelikveolisena üle 1,5 tonni.

Nii suure auto edasivedamiseks on vaja võimast mootorit (turbobensiiniajamid 136 ja 192 hj, turbodiislid 150 ja 190 hj). Kõik versioonid on saadaval esi- ja nelikveolisena (viimased on 2000 € kallimad) ning peale võimsaima diisli käsi- ja automaatkastiga.

Proovisõiduauto oli hinnakirja tipust – nelikveoline kaheksakäigulise automaatkastiga Cooper SD All4 (37 200 €), millele oli laotud 16 500 € eest lisavarustust (nahkpolster, elektriajamiga esiistmed ja tagaluuk, leedtuled, navi, klaasist katuseluuk ja -aken, seatav tagaiste, värviline tuuleklaasinäidik jne).

Sellises garneeringus on Countryman väikese auto kohta põrgulikult kallis, aga samas ka kiire, mõnus ja luksuslik sõiduriist. Jäisel kõrvalteel rakendub nelikvedu paigaltvõtul viivituseta ning liikvele saades muutub kurvide kartus ruttu nende ootuseks, sest neli vedavat ratast tõmbavad auto jõuga õigesse suunda ning provotseerides võib aduda ka kerget ülejuhitavust. Elektrivõimendiga rooliga saab toimuvat hästi kontrollida, mistõttu kiire sõit muutub hõlpsasti kihutamiseks. Vedrustus on ootuspäraselt (ikkagi Mini ju!) jäik, kuid ei kolksu ka kruusateel põhja ja 17tollised rattad aitavad aukudest üle suurema valuta. Kõigest 16,5 cm kliirens ei luba aga üle põllu sõita ja 11,4meetrine pöördering kiusab manööverdamisel.

Võimas diisel koos kiiresti ja märkamatult käiku vahetava automaatkastiga püsib juhi soovitud helistikus enamiku ajast. Ainult enne järsku kurvi maha pidurdades ning seejärel taas gaasi andes vahetatakse käike alla liiga palju, mistõttu pööret võtma sööstab Countryman ülearu pruusates. Viimane on muidugi suhteline etteheide, sest enamiku ajast tuksub diisel 1500 p/min ja rahulikul kulgemisel on pöördeid veel vähem. Samas ei taba autot ka 1000 p/min juures vibratsioonivapped, vaid mootoripadjad saavad nende summutamisega hakkama. Suurim pöördemoment on saadaval 1750–2500 p/min ning üle viimase pöörded tavaliselt ka ei tõuse.

Kui Countryman sõidab elavalt ja erksalt ehk ehtminilikult (ainus pettumus oli vali rehvimüra – Nokian Hakkapeliitta R2 lamellrehvide ulgumine ületas maanteel diislipõrinat), siis ruumikusega linnadžiip üllatab.

450–1390liitrise mahuga pakiruum on ainult pool tõde, sest sõitjatele on ruumi lausa ülearu. Näiteks 170 cm pikkune istub enda järgi paika pandud esiistme taha nii, et tagaistme tagumises asendis on jalad täielikult välja sirutatud ning isegi pakiruumi maksimeerides ehk tagapinki eesmisse asendisse nihutades jääb põlveruumi poole kämblalaiuse jagu. Teisisõnu sõidavad neli suurtki täiskasvanut Countrymaniga enam kui mugavalt. Kui ruumi miskipärast napib, saab sappa võtta 1,8 tonni kaaluva piduritega haagise.

Kas jäi mulje, et Countryman Cooper SD on unelmate auto? Autoleht eelistaks siiski turbobensiinimootorit, mis oleks vaiksem, pööretealtim, 4300 euro võrra odavam ning kübeke kiirem (0–100 km/h 7,2 s). Igaühe reaalseks unelmaks ehk Qashqai- sarnaseks massiautoks ei saa maastiku-Mini aga iialgi – seda nii intrigeeriva välis- ja sisedisaini kui ka hinna tõttu.

Elmar Ots