Dacia Duster: väike muutus, suur erinevus!

pingevaba sõit, ruumikus, tugev vedrustus rehvimüra, kohati ergonoomika, puudused (turva)varustuses

Duster on ainus Dacia, millele pakutakse topeltsiduriga isevahetavat käigukasti. Muidu suhteliselt robustse auto muudab see palju mugavamaks ja kasutajasõbralikumaks.

Aastate eest toimunud Dusteri proovisõidust on meelde jäänud üks suurepärane emotsioon ning mõni puudus. Esimese pakkus Dusteri maastikusuutlikkus: lukustatud nelikveoga rühkis see auto peaaegu et peatamatult läbi meetripaksuse lume ning ronis järsakutel, kust jala üles ei saanud! Puudustena on meelde jäänud aga kesine ergonoomika (näiteks asusid aknalülitid armatuurlaual) ja diiselmootor koos manuaalkastiga, mis nõudis väga sagedast käiguvahetust.

Ligikaudu seitsme aasta kestel on Dacia Dusterit paaril korral uuendanud, viimatise uudisena sai see Dacia autodest ainsana Renault’delt tuntud EDC ehk topeltsiduriga automaatse käigukasti. Pakutakse seda koos paljudelt Renault’ grupi autodelt tuntud 1,5liitrise diiselmootoriga, paraku ka ainult esiveo ning kõige tipmise varustustasemega. Teistele Daciatele ei saa EDCd vaid ühel põhjusel: see muudaks madala hinnaga meelitava auto lihtsalt liiga kalliks. Dusteri puhul ei tundu lisaeurod aga sugugi liiast makstuna. Manuaalkäigukastiga võrreldes on vahe 900 eurot (auto hind 17 590 eurot) ning muutus, mille EDC kaasa toob, avaldab igal juhul muljet. Mis kõige olulisem: EDC toimetab seda tüüpi käigukastidele omaselt kiiresti ja tähelepandamatult, nii et sõit käib sujuvalt ja pingevabalt. Maanteel püsivad pöörded alla 2000, mootorimüra kostab vähe ja kui soovi on, käib käigu allavahetamine hetkega. Kiita saab ka mootorit. Tõsi, külmkäivitusel on see päris häälekas ning järsematel kiirendustel kostab laginat, kuid see-eest jätkub jõudu ka täiskoormaga auto nobedaks liigutamiseks. Meie pikal proovisõidul, mis toimus küll peaasjalikult maanteel, jäi ka keskmine kütusekulu päris tehase lubatava lähedale ehk natuke alla viie liitri.

Sõiduomadustelt erineb Duster pisut tavapärasest. Põhiliselt küll vähese võimendusega rooli poolest, mis esimestel meetritel tundub liiga raske, kuid millega harjub siiski kiiresti. Maanteel sõidab Duster meeldivalt stabiilselt ning kruusateedel tunneb end eriti hästi. Vaikne vedrustus, mis jätab väga tugeva ja toeka mulje, lubab kehvadel teedel sõita aukudele erilist tähelepanu pööramata, Duster ei tee neist tõesti kohe üldse välja!

Tippvarustuses on ehisliistude, kontrastsete õmbluste ja korraliku varustusega Dusteri sõitjateruum täitsa tasemel, kuid paar ergonoomikapuudust segavad senini. Näiteks on ventilatsioonisüsteemi nupud ja multimeediasüsteemi ekraan asetatud liiga alla – neid on kehv kasutada ja jälgida – ning samuti nõuab harjutamist rooli taga peidus oleva raadio-hands-free-süsteemi juhtpuldi kasutamine harjutamist. Pinnatud kattega maanteel läheb ka rehvimüra valjuks, kurtjaiks kippusid olema just tagaistmel sõitjad. EDCga Dusteri varustusse kuulub peaaegu kõik, mida sellise hinnaklassi autolt oodata oskaks, välja arvatud moodsad juhiabisüsteemid – ses vallas on Dacia küll teistest tootjatest maha jäänud.

Margus Pipar