Opel Grandland X: kui nimi räägib pool tõde

vaikne, hind, head mootorid sõites keskpärane, ebatäpne käiguvahetus, väikesed puudused varustuses

X märgib Opeli linnadžiipe ja grand neist suurimat, kuid seda, et tegelikult on tegu Peugeot 3008 analoogiga, saab järeldada alles tehnoandmeid uurides.

Linnadžiipide võidukäigust ei taha keegi maha jääda, neid lisandub tootjate mudelivalikusse lausa hämmastava hooga. Opel tõi nüüd Mokka X-i ja Crossland X-i järel turule kolmanda seda sorti auto, nimetatuist natuke suurema Grandland X-i.

Kui Mokka on n-ö päriselt Opeli enda toodang, siis teised kaks põhinevad Peugeot’del: Grandland X-i puhul on tegemist eelmisel aastal Euroopa aasta autoks valitud 3008 analoogiga. Selle välimusest Prantsuse päritolu ei aima, Grandland X on täitsa oma nägu (ja palju harmoonilisem kui väiksem vend Crossland X). Sama kehtib sisemuse kohta: Opel on ka seest teiste Opelite ja mitte Peugeot’ moodi.

Ühisjooned Prantsuse margiga ilmnevad kapoti all. Nimelt vaatab sealt vastu kas vana tuttav Peugeot’ kolmesilindriline bensiinimootor või 1,6liitrine diisel. Nelikvedu ei esialgu ei pakuta, küll aga on tulevikus oodata tagarattaid käitavate elektrimootoritega hübriidversiooni, täpselt nagu 3008-st. Mõlemat mootorit pakutakse ka koos automaatkäigukastiga.

Ka sõites näitab Grandland X oma eripärast iseloomu. Nimelt on see sõsarmudelist pehmem, mitte nii konkreetne ning paraku ka mitte sama hea juhitavusega. Sõita on küll mugav, kuid elutu rool ja pehmepoolne vedrustus mingit sõidulusti küll ei paku. Vanemaid Opeleid meenutab pikalt ja ebatäpselt liikuv käigukang.

Kolm silindrit ja 1,2 liitrit võib ju vähe tunduda, kuid nagu varemgi räägitud, on Peugeot’ bensiinijõuallikas elava loomuga, suhteliselt väikese vibratsiooniga ning jaksab ka nii suurt autot üsna hoogsalt liigutada. Täiskoorma ja suurte kiiruste puhul võiks jõudu muidugi rohkem olla, kuid siiski on tegemist Grandlandile hästi sobiva jõuallikaga.

Diisel on tugevam ja natuke ökonoomsem. Kiirendusel on mõlemad mootorid kuuldavad, kuid ühtlasel sõidul väga vaiksed. Üleüldse võib kiita tasast sõitjateruumi. Maanteel kostab küll väikest tuulesuhinat küljepeeglite ja esipiilarite juurest, kuid nii tee- kui ka mootorimüra on väga hästi summutatud.

Ruumi on Grandlandis ootuspäraselt parasjagu. Tegemist ei ole kõige avarama autoga omas klassis, kuid virisemiseks pole samuti põhjust. Kogukad mahuvad nii ette kui ka tagaritta. Kaasa mahub ka pagas, sest pakiruum on suur ja selle all asub lahmakas panipaik. Viimistluse ja materjalide poolest jääb see Opel aga Peugeot’le alla. Ülemised ja kohe silma-käe all olevad pinnad on igati viisakad, kuid allpool ja sahtlites võiks kvaliteet parem olla.

Hästi on õpitud eelmise põlvkonna Opeleid tabanud kriitikalainest, kus heideti ette peamiselt kaht asja: kaugelt liiga suurt tühimassi ja segast ning nupurohket armatuurlauda. Nüüd uhkustab Opel, et kilosid on võidetud igast võimalikust kohast ning kokku saadud omasuguste seas üks kergemaid autosid (tühimass sõltuvalt mudelist u 1350 kg). Eks seepärast piisabki väikestest mootoritest ja kütust kulub napilt. Nuppe on nüüd palju vähem, need on loogiliselt grupeeritud ja töötavad intuitiivselt koos suure keskekraaniga.

Uue Opeli eeliseks on hind. Tegemist on selle klassi ühe kõige odavama linnadžiibiga, mille hinnakiri algab 18 800 eurost ning 23 000 euro piiri ületavad vaid paar versiooni. Samas jäetakse klientidele võimalus kõiksugu varustust lisaraha eest juurde osta. Nii puuduvad keskmisest varustuspaketist Enjoy näiteks udutuled, hulk juhiabisüsteeme ning kahes osas alla klapitav ja käetoega tagaiste, tippvarustusest Innovation aga istmesoojendused. Lisade hulka kuulub (aga vähemalt on olemas!) ka meie oludes väärt talvevarustus: rooli-, esiklaasi- ja tagaistmete soojendus.

Margus Pipar